Reisisõbrad jätsid eelmises osas kireva ja idamaiselt eksootilise Istanbuli selja taha, et alustada elamusterohket road tripi USA läänerannikul. Eero kirja pandud read viivad meid seekord Surmaoru põnevate vaatamisväärsuste juurde ning tuledesäras Las Vegasesse.

Nüüd jõudis kätte pikem sõidupäev! Meie öömajas hommikusööki ei olnud ja esimeselt ristmikult leidsime koha nimega Denny’s, mille hiljem suupärasemalt Denissiks nimetasime. Söök oli eurooplasele sobilik ja seda oli piisavalt. Kogesime, et USA osades söögikohtades kohvi tellides kallatakse sulle tassi tühjenedes seda juurde, ilma et keegi arvele uue kohvi juurde kirjutaks.

Hommikusöögi lõppedes liikusime kaevanduslinna Tronasse, mis asub ümber Searlese soolajärve. See järv sisaldab tervelt 98 erinevat looduslikku keemilist elementi. Rikkalik valik, kui arvestada, et Mendelejevi tabelis on napilt üle saja elemendi. Tronases oli vastrenoveeritud bensiinijaam, kust sai osta külmi jooke, kuid mitte bensiini! Hispaania keelt kõnelev müüjatar oskas inglise keeles umbes kolme sõna, aga suutis nende abil selgeks teha, et nädala pärast on ka bensiin müügil. Igatahes külmad joogid ja jäätised olid olemas – ning ameeriklaste jaoks kõige tähtsam, jää automaadid.

Surmaorg, siit me tuleme!

Järgmiseks sõitsime läbi mägede kõrvalteid pidi Surmaoru poole. Suuremate teede ristmikul oli küla Stovepipe Wells, mis vuntsitud turistide tarvis vanaaegseks ja kus võeti raha Surmaoru külastamise eest. Esiklaasi jaoks mõeldud kleeps maksis $20 ning andis loa sisse- ja väljasõiduks 7 päeva jooksul.

Esimene vaatamisväärsus oli mägede vahele tekkinud Mesquite Sand Dunes liivaluidete ala, mis võis mälu järgi olla umbes 5 hektari suurune. Ilus koht! Kui teised luidetel jalutasid, õnnestus mul teha kohalikust infostendist selline foto, et kaaslased jäidki uskuma, et olin vahepeal elus lõgismadu näinud. Kahju ainult, et foto rööviti – enam ei saa selle pildiga kedagi ära petta.

Edasi viis tee Furnace Creek nimelise külakesse, mis paistis juba kaugele kui kõrbeoaas oma palmide ja rohelise muruga. Seal on isegi golfiväljak! Ei tea, kustkohast nad seal sooldunud merepõhjas küll magedat vett saavad, et seda kõike kasta ja turiste joota?

Värvikirev Artists Drive

Järgmisena jõudsime kullakanjonisse, mis oli küll kena, kuid kuumaga tundub jaheda joogiga lõõgastumine palju ahvatlevam. Ümbrust uudistades nägin päris võimast maasturit invaliidi tähisega kohale parkimas ja mõtlesin, et inimesed on siin maal samuti hoolimatud, aga roolist tuli välja taat, haaras kargud kaasa ja kargutas kanjonisse. Tundus õiglane. Ette rutates võin öelda, et vaatamata lääneranniku rikkurite edvistamisele, peetakse seal ikka väga korralikult parkimiskorraldusest, just eriti invaliidikohtade suhtes, kinni.

Meie seltskond sõitis edasi, kaardilt nägime, et kohe jõuame ühte ilusamasse kohta – Artist’s Palette nimelise kaljumoodustise juurde. Juba autost nägime täiesti uskumatuid värve, mida sõnadesse panna on pea võimatu. Ronisime ka künka otsa vaadet kaema, kuid see polnudki oluliselt parem kui autost nähtu. Aga siis sõitsime me läbi kunstlikult kaljude vahele tehtud ühesuunalise scenic tee nimega Artist’s Drive… Nüüd nägime seda kõike hoopis paremini ja võimsamalt – ei ole alati vaja kuskile matkata ja ronida ja oma sammulimiiti üle kulutada, läbi autoakna võib ka ülivõimsaid vaateid nautida.

Kõige kuumem – Badwater Basin

Edasi viis tee Ameerika kõige madalamasse kohta, mis ühtlasi hoiab enda käes ka ametlikku temperatuuri maailmarekordit – Badwater Basin. Soolaga kaetud maapinna kõrgus on 86 meetrit allpool merepinda ja õhu temperatuuriks on seal mõõdetud üle 57 koma midagi kraadi Celsiuse järgi. Nägime seda aparaati, mis rekordilise temperatuuri mõõtis ja ka kaljudele märgitud tahvlit merepinna kõrgusega.

Nüüd jäi meil veel umbes tunnike autosõitu, et jõuda surmaorust välja, selle piiril asuvasse Shoshone nimelisse külla. Tegelikult ei olnudki seal mitte midagi peale pisikese vana saluuni (kus mahl moosipurkide sees lauale toodi) ja muuseumipoe. Üks asi oli seal külas muidugi veel – lennuväli. See oli meile juba eelnevalt selgeks saanud, et Ameerikas on igal külal oma lennuväli. Ka kõikides eelnevalt märgitud külades, sealhulgas isegi 18 elanikuga Tronas on oma lennuväli.

Surmaorust välja jõudes polnud Las Vegas enam kaugel. Ühel hetkel hakkas legendaarne linn paistma ning leidsime lõpuks ka ostukeskuse, kus kaduma läinud kohvri sisule asendust leida. Keskuse juures aega parajaks tehes oli tore vaadata kõikvõimalikes värvides ja suurustes lennumasinaid, mis lähedalasuvat maandumisrada kasutasid. McCarrani nimeline lennujaam on maailmas kaheksandal kohal maandumiste ja õhkutõusmiste poolest ning 24-ndal kohal reisijate arvu poolest. Keskmiselt maandub või tõuseb iga päev 1 500 lennukit, mis teebki umbes üks lennuk minutis. Kasiinolinna tuuakse igapäevaselt üle 112 000 turisti või mänguri, teisisõnu ligi 5 000 reisijat tunnis!

Viva Las Vegas!

Me elasime Stripil, aga sõitsime autoga veidi eemal asuvale Fremont Streetile. See on pool kilomeetrit pikk jalakäijate tänav, mis on kaetud läbipaistva katusega. Katusesse on paigaldatud arvutitega juhitavad 12,5 miljonit LED lampi ja elamust võimendab 555 000 vatine helisüsteem.

Fremont Street on Las Vegase elav ajalugu – seal on linna esimene hotell, litsentsiga kasiino, kõrghoone, vaipkattega kasiino ja asfalttee. Parkisime auto tasulisse parkimismajja ja astusime tänavale. Lagi vilkus vägevalt ning peatselt mängis Bon Jovi video, mis algas ja lõppes ilutulestikuga. Elamus oli nii võimas, et kananahk tuli ihule.

Hiljem hotellituppa kolinuna sai kihutatud jalutuskäigule öös sädelevale Stripile. Vaatepilt oli võimas, tulede ja reklaamide möll, meeletult kassikulda ja vist kohati ka päris kulda. Raha on seal kulutatud teineteist üle trumbates ikka meeletult. Kui lõpuks kella 1 paiku öösel tuppa  jõudsime, ei olnud meil magama jäämisega mingeid probleeme. Uinusime, olles päeva jooksul käinud 86 m alla ja 1600 m üle merepinna.

Filmidest tuttav Hoover tamm

Järgmisel päeval võtsime suuna Hoover’i tammile, hüvasti Las Vegas! Ja mänguautomaati ei pannud meist keegi mitte ühtki dollarit, peame kunagi uuesti tulema. Oleme kõik filmides Hoover tammi näinud, aga ise selle peal ringi jalutada oli täitsa äge. Tunda võis tohutut tööd ja materjali hulka, mis kunagi selle ehitamiseks kulus. 101 ehitajat oli tööde ajal surma saanud ja olla olnud nii, et viimane surmasaanu oli vist esimese ohvri poeg.

Tammil käidud, läksime ka uuele sillale, mis on samuti ehituskunsti tippude hulka kuuluv objekt. Olin näinud filmi selle ehitamisest, aga oma silm on kuningas – oli tõesti võimas! Tammilt liikusime edasi Kingmani, kust keerasime Route 66 peale. See oli meie esimene „maanteede ema“- Route 66 elamus ja see oligi nii lahe, nagu ma ootasin.

Sellest, kuhu Route 66 reisisellid järgmisena viis, saab lugeda juba järgises osas.

Meie reisisellid jõudsid eelmise osa lõpus Hooveri tammilt Route 66-le ning suundusid mööda kiirteed Flagstaffi. Mootoripõrina saatel poetavad reisisõbrad pisara Suure kanjoni jalamil, loevad üle Joshua Tree rahvuspargi kaktused ja käivad ära ka Mehhikos! Jätkuvalt jagab muljeid seltskonna kirjamees Eero.

Route 66

Kogu meie poolt läbitud Route 66 lõik oli asustatud indiaanlastega, kes elavad autohaagistes ja vigvami asemel tänapäevasemates telkides. Reservaat lõppes ja me jõudsime toredasse linna nimega Seligman. Sõitsime algatuseks läbi linna, et see viimases päevavalges veel ära näha ja üles pildistada. Ehtsast R66 linnast ööbimispaika jõudes olime juba 2100 meetri kõrgusel merepinnast ning temperatuur oli langenud miinuskraadideni.

Pisaraid kiskuv Suur kanjon ja kasiinolinn Laughlin

Hommikul oligi aeg Suure kanjoni ehk Grand Canyoni jaoks. Tegime sõiduplaanis ilmaennustuse tõttu muutuse, sest oleks olnud üsna nukker Suurt kanjonit miinuskraadidega vaatama minna. Sõitsime hoopis 70 km lõunasse, Red Rock State parki. Kena päikeseline ilm tõstis kiiresti õhutemperatuuri, nii et peatselt võis end mugavalt tunda. Punased kivid nähtud, suundusime Suure kanjoni rahvuspargi idasissepääsu poole, et alustada ringsõitu vanast vaatetornist. See on jälle üks koht, mida peab oma silmaga nägem! Pragu maa sees on ikka ülivõimas – pidi lausa pisara silma tooma.

Suur kanjon

Aastaaeg oli ilmselgelt meile soodne, sest turiste oli parasjagu nii vähe, et iga vaateplatvormi juures jätkus parkimiskohti ja jaapani turistide hordid ei varjanud vaadet. Igatahes sõitsime kanjoni serva pidi Grand Canyon Village‘isse, peatudes teel iga vaatepunkti juures. Olgugi, et need platvormid on lähestikku, avanes üllatuslikult igas järgmises punktis hoopiski uutmoodi vaade.

Edasi oli jälle kivikõrbe meenutav maastik, millest turritasid omapärased künkad välja. Ühel neist, mida olime hommikul hoopis teise nurga alt näinud, oli isegi lumine tipp. See oli Humpreys Peak, 3851-meetrine Arizona osariigi kõige kõrgem mägi. Meid ümbritsev kivikõrb oli Colorado platoo, mille pindala on 337 000 ruutkilomeetrit. Võrdluseks: Eesti pindala on natuke üle 45 000 ruutkilomeetri. Ameerikas ongi kõik asjad suured.

Diner

Kingmani linnakeses leidsime asutuse nimega Mr. D’z Route 66 diner. Diner on Ameerika toidukultuuri osa, mis on tänapäeval välja suremas. Dinerid olid kiirsöögikohad, millel puudus vundament ja nad olid kergesti teisaldatavad, paljud neist ka ratastel. Klassikaliselt olid need sisustatud nagu baariletiga rongivagunid. Tänapäeval kasutatakse küll nime diner, kuid paljud kohad ei vasta enam ammugi selle klassikalisele mõistele. Sarnane on vaid see, et antakse samasugust kiirtoitu nagu vanasti. Meie leitud Mr. D’z oli täiuslikult taastatud eksemplar ja parim näide vanast söögikohast. Kusjuures Mr. D söökohta on külastanud ka mitmed kuulsused, kuulsaim neist vast Oprah.

Sel öösel tukastasime Laughlinis. See on huvitav linn, praegu populaarsuselt kolmas kasiinolinn Nevadas, mis asutati 1962. aastal Don Laughlini poolt, kes ostis kogu osariigi lõunasse jääva maa ära ning ehitas sellele pisikese motelli, pani 12 mänguautomaati püsti ja teenis hästi. 20 aastat hiljem hakkas ta juba kõrghoonete ehitamist ja arendas terve linna valmis. Taat on praegu 81-aastane, kihutab päeval helikopteriga ringi ja õhtuti käib kasiinos tähtsamate külalistega juttu puhumas. Ise elab ta ühe hotelli katusekorteris, kuhu ta saab oma kopterit parkida. Linn on väike, 7000 elanikku, aga hotellikohti on seal rohkem kui Tallinnas.

Joshua jumbod ja kuulsuste suvitusrajoon Palm Springs

Joshua Tree rahvuspark

Uus päev tõi taaskord veeremise Route 66 radadel. Sõitsime Joshua Tree rahvuspargi külastuskeskusesse, mis oli eelnevatest keskustest kordades etem. Ümber maja oli kaktuste väljapanek, mõnusad palmid ja voolava veega veesilm. Sõbralikult ja asjatundlikult vanamehelt saime pargi detailse kaardi ja infot planeeritud teekonna kohta. Olles 600 meetri kõrgusel, sisenesime müstilisse parki, mis pidi olema ainuke Joshua puude kasvamise paik.
Maastik muutus hetkega hoopis teistsuguseks, ümberringi tekkisid vaatevälja „jumbod“- lahedad kivimoodustised, milliseid me enne polnud näinud! Pargist väljudes muutus loodus aga järsult kivikõrbeks tagasi.

Loomulikult sõitsime 1580 meetri kõrgusel asuvasse Key’s View vaateplatvormile. Platvormilt avanes üheaegselt vaade 70 meetri kõrgusel asuvale soolajärvele ja 3500-meetrisele San Gorgonio mäele. Vaadetest, mille sarnased olime juba eelnevatel päevadel küllaga näinud, ägedam oli hoopis parklas seisev vana sõjaväe furgoonauto, mis oli Belgia või Hollandi numbritega. Huvitav, kuidas eurooplastest matkajad selle kolaka üle ookeani said?

Järgmise ööbimiskohani El Centros oli jäänud umbes 250 kilomeetrit ja seljatanud olime sama pika maa. Teel peatusime Palm Springsis. See on 19. sajandi lõpul asutatud kuurortlinn, mis on viimaste aastakümnete jooksul muudetud Hollywoodi rikaste ja ilusate suvitusrajooniks. Linnast leiab palju golfiväljakuid, basseine, ratsafarme ja mägedesse rajatud suusakeskuseid. 2001. aastal avati seal sajas golfiväljak!

Palm Springs

See peatus oli reisi üks kõige kuumemaid – temperatuur oli isegi hilisel pärastlõunal üle 30 kraadi. Jalutasime linnas ringi otsides jahedat jooki ja mõnusat istumiskohta. Seal nägin ma esmakordselt, et tänavaäärsete kõnniteede kohale on paigaldatud õhuniisutajad. Olin arvanud, et sellised asju kasutatakse ainult tööstuses ja kinnistes ruumides. Niisutid pihustavad vee imepisikesteks piiskadeks, mis ei lange maha, vaid aurustuvad õhus ja sellega tõstetakse õhuniiskust. El Centrosse jõudnuna plaanisime uut päeva alustada Mehhiko külastamisega.

Viva la Mexico!

Hommikul meil kiiret ei olnud, sest Mehhiko piirini oli ainult 12 minutit. Seal maal mõõdetaksegi vahemaid tundides ja minutites. Linnades on kauguse mõõduks enamasti kvartal, mida ameeriklased ise nimetavad block.

Alustuseks pidime autot pesema, sest eelmisel päeval olime oma auto esiklaasiga tapnud miljon putukat ja sõitnud mööda asfalteerimata teid. Piiri äärde jõudes oli pea võimatu leida mõnd suur parklat või kohta, kus üle 2 tunni peatuda võiks. Nii parkisime endid hoopis ühel tänavakesel esimeseks autoks piirimüüri poolt niiviisi, et otse meie auto ees seisis piirivalvurite ööpäevaringselt valves olev patrullauto.

Mehhiko-USA piiril

Jeep mehitatud valve all, oli teda rahulikum maha jätta. Mehhiko poole jalakäijana minnes ei olegi tolli ega valvureid, on trellitatud uks, millest saab läbi minna ainult ühes suunas ja kõik. Nii me ei saanudki passi templit, mis kinnitaks meie Mehhikos käiku. Jalutuskäigult tagasi tulles oli piirikontroll lihtne ja kiire, sest end ametlikuks giidiks nimetanud tüüp vedas meid 2-3 tunnises peajärjekorrast mööda – muidugi tasu eest. Piiril pidime vaid koti sisu ette näitama ja valmis. Muide toiduainete üle piiri viimine on keelatud.

Esimene võimalus merd katsuda

Coronado sild

Esimene võimalus merd katsuda oli Imperial Beachil. Oleks võinud edasi sõita, aga pidime kohe sõrme vette panema. Külm oli, vast kuskil 14-15 kraadi. Sealt sõitsime maakitsust mööda Coronado saarele, väga ilus tee oli ja juba nägime kuulsat 90-kraadise kurviga Coronado silda. Kahjuks ei saa seal peatuda ega isegi mitte aeglaselt sõita, liiklusvoog lihtsalt veab sind endaga kaasa. Tahtsime küll veel mere äärde minna, kuid mõnusad ummikud muutsid selle raskeks.

See-eest leidsin aga ägeda poe, kus varusid täiendada. Hiljem kogenud poodlejana kaaslasi samasse kohta vedades oli nende üllatus suur, kui Pharmacy ehk meie keeli apteegi sissepääsu juures olevate riiete ja tööstuskaupade tagant ka toidukraam nähtavale ilmus. Õhtu lõpetas eine hotellitoas ning uni oma voodis. Läänerannikul oli meil olla jäänud kaks päeva.

Mida toovad lõbusatele reisisellidele kaks viimast päeva USA läänerannikul? Seda saad lugeda juba järgmisest osast!

Viimaste nädalate jooksul on meie maailmarändurid mõõtnud legendaarse maantee Route 66 kilomeetreid, külastanud tuledesäras patupealinna Las Vegast ja päris reisi alguses visanud pilgu peale ka Türgi pealinnale Istanbulile. Eelmises osas jõudsid Eero ja tema reisikaaslased Coronado saarele. Nüüd on jäänud vaid kaks päeva, et USA läänerannikut veel nautida. Nagu teisedki, on ka viimane osa reisijutust kirja pandud Eero poolt.

San Diego

Hommikul ärkasime vara, nagu ikka. Meil oli plaanis mööda rannikut Los Angelesse sõita, vaadates enne üle paljude arvates kauneima lääneranniku linna San Diego. Valisime 3 objekti: Balboa Park, San Diego vanalinn ja saareke, kus on kenad tasuta rannad ja lubatud autoga otse rannaliival ringi kimada.

Kaunis San Diego

Alustasime Balboa pargist, mis on kerkinud linna keskele heategevuslike algatuste läbi. Suurele alale on koondatud hulgaliselt muuseume ja muid huviväärsusi. Kõige suurem elamus oli parki sõitmine, sest teel saime näha sellist tänavat, mida tavaliselt San Francisco piltidelt näeb. Tänava tõusunurka ei oska öelda, kuid igatahes kadus see aeg-ajalt silmapiirilt. Nägin ainult kapotti ja järgmist tänavalõiku, mis oli tükk maad eemal – vahepealne osa oli künkaharja taha kadunud.

Balboa Park

Järgnes sõit vanalinna, mis ei jätnud ehedat muljet, aga kui seda üldse ei eksisteeriks, oleks San Diego hulga vaesem. Ja kes teab, võib-olla see ongi ehtne?

Eelpool mainitud saareke osutus aga hästi peidetuks, sest kaartidel polnud isegi nime, mida GPSi sisestada. Peale parajat ekslemist jõudsime küll kohale, kuid leitud saar polnudki midagi erilist – määrdunud liiv, külm vesi ja lahjavõitu millimallikad.

Route 66 lõpust Hollywoodi südamesse

Edasi, Los Angelese poole, sõitsime mööda mereäärset teed, et ka kuulsat Santa Monica Pier’i külastada. Olen selliseid filmidest näinud, aga minu jaoks on ikkagi arusaamatu, miks nad just sellised on. Ookeanilained neid ei suuda lõhkuda, kui just orkaan üle ei käi ja püsivad üle saja aasta. Nüüd nägin oma silmaga, et see seisabki puust postidel! Mis juhtuks meie meres, näiteks Pirita rannas, sellise ehitisega? Maksimaalselt kaks talve või üks korralik sügistorm oleks piir. Milles küll seisneb see fenomen, et kõik sellised kergkaid püsti püsivad? Kailt ledsin ka poekese, mis kuulutas, et see on„end of Route 66“.

Kuulsuste allee

Nüüd mäkke, mööda palmidega ääristatud ja kõigile kinost tuttavaid tänavaid mööda. Otse Hollywoodi südamesse! Meie hotell asus mõnesaja sammu kaugusel kuulsuste alleest ja vaid alla saja sammu kaugusel Offbroadway Shoe Warehouse’st. Kui viimast võrrelda näiteks Eesti suurima kingapoega, siis paralleeliks võiks olla Niagara juga ja Keila-Joa. Selles poes on kingariiulid suhteliselt tihedalt jaotatud 4000 (!) ruutmeetri peale.

Hotellis sees, kõmpisime tagasi kuulsuste allee poole. Enne hotelli minekut oli vaja leida Mark Harmoni täht. Kõndisime ehtsate turistidena nina maas ja otsisime iidoli tähte. Leidsime! Kuna päevane sammulimiit oli ammu täis, oli mõnus hotellituppa suunduda, et patareisid laadida ja pildidki arvutisse tõmmata. Tol hetkel tundus kõik korras – pildid arvutis ja tühjaks kustutatud mälukaart fotokas tagasi.

Koht, kus unistused teoks saavad

Järjekordne päev Ameerikamaal algas hästi. Olime puhanud ja plaanisime jalutada kuulsuste alleel, kuni maailma suurim kingapood lahti tehakse. Reisi planeerimisel ütlesin, et üks minu unistus on näha tähe panemist kuulsuste alleele ja üllatuslikult saigi mõte teoks. See oli täielik juhus, sest tähti pannakse maksimaalselt kaks korda kuus ja tavaliselt lisandub neid 20 tükki aastas. Meie juhtusime nägema 2495. tähe avamise algust ja hiljem autoga mööda sõites mõne sekundi jagu tseremooniat.

Vaade Griffithi observatooriumist

Seejärel sõitsime Griffithi observatooriumi, kust on parimad vaated nii Hollywoodi märgile kui ka kogu Los Angelesile. Observatooriumi juures nautisime kauneid vaateid ja pidasime plaani.

Pärast Paramount stuudio värava, Hollywood Bowli ja Beverly Hillsi külastamist ootas meid ees, aga reisi kõige ebameeldivam üllatus. Nimelt avastasime ootamatult, et meie parklas seisnud autost oli varastatud elektroonikat ja väärtuslikke esemeid ning seejuures ka meie reisipäevik, kulutšekid ja reisipildid. Teatasime sellest politseisse ja õnneks oli meil ka kindlustus tehtud. Politseinikelt saime hulga vabandusi ja info, et Jeep Liberty ongi üks kergemini lahtimurtavaid automarke.

Nüüd ei jäänud üle muud, kui lennujaama sõita ja American Airlinesiga teisel kaldal asuvasse Bostonisse lennata.

Sellega sai läbi meie maanteesangarite reis USA läänerannikul ja sellest pajatav reisilugu. Edasi viis tee neid idakaldal asuvasse Bostonisse ja sealt edasi Suurde Õuna ehk New York Citysse. Idakalda seiklustest räägime aga mõnel teisel korral!

Kas ei teki tahtmist lennupiletid haarata, auto rentida ja seiklema minna?

Üheks meie tööks on meie heade äriklientide abistamine auhinnareiside kokkupanekul. Mõnel juhul soovitakse kinkekaarti, teisel juhul jälle päikesereisi ja kolmandal juhul lennupileteid ümbermaailmareisile. Selliste reisiideede kokkupanek on igati vahva – ei tea ju eales, kes selle võidab ja võib-olla saab sellest kellelegi eluks ajaks meeldejääv kogemus.

Triin multikakangelasega

Koostöös Unileveri ja reklaamiagentuuri AD Angelsiga lennutasime suvel Super VIVA kampaania raames Las Vegasesse kokku kuus inimest. Auhinnareis sisaldas lisaks lennupiletitele ja majutusele ka pileteid maailmakuulsa Justin Timberlake’i kontserdile. Igast Balti riigist loositi üks õnnelik võitja, kes sai koos kaaslasega kontserti ja Las Vegast nautima sõita.

Eesti võitja Triinu ja tema reisikaaslase kogemusest saabki lugeda altpoolt. Põhimõte, et “mis juhtub Las Vegases, jääb Las Vegasesse” ei pea alati kehtima. Head lugemist!

Las Vegase kuumus ja kullaga kaetud hotell

Reisi eel olime veidikene hirmul, kuid ka elevil – ega me ju päriselt ei teadnud, mis meid ees ootab. Pealegi oli see meie esimene reis Ameerikasse. Pärast erinevates lennujaamades ootamist ja 23-tunnist lennureisi olime päris väsinud. Lennujaamast välja astudes tabas meid aga mõnus, lausa kuum õhk, mis mõjus värskendava ja uudsena ning väsimus kadus hetkega.

Mandalay Bay õhtupimeduses

Hotelli jõudes ei suutnud me oma silmi uskuda. Mandalay Bay hotell nägi välja justkui oleks kullaga üle kaetud. Check in’i tehes selgus, et meie hotellituba on ära antud ja meile pakuti esimeseks ööks sviiti, kus oli kaks magamistuba, elutuba, kööginurk, vannid ja duššid. Vaade, mis hotelli aknast linnale avanes, oli – nagu arvategi võite – lausa imeline.

Otsustasime veel samal ööl käia hotelli ümbruses ringi ja leidsime väikese kohaliku poe, mis nägi välja täpselt selline, mida olime vaid filmides näinud. Ostsime suveniire, proovisime erinevaid kokteilijooke ning käisime söömas.

Kohustuslik jalutuskäik ja seitsmetunnine osturalli

Ärkasime hommikul kell seitse ja seadsime sammud Las Vegase peatänavale ehk Las Vegas Stripile – kohalikule 6,8 km pikkusele meelelahutustänavale. Juba hommikul oli palav, aga mõnus.

M&M’s pood

Stripil kohtasime palju kaubitsejaid ja tegelaskujusid, kes üritasid turistidelt raha välja meelitada. Tänaval oli Elviseid ja multifilmitegelasi ning hulgaliselt neid, kes inimestele kontserdipileteid poole hinnaga maha soovisid müüa. Tänaval kõndides leidsime ka hiiglasliku, kolmekorruselise M&M-i komme ja asju täis poe. Seal samas oli ka suur Coca-Cola pood.

Seejärel otsisime üles Monoraili peatuse, kus saime oma voucherid rongipiletite vastu vahetada. Piletid käes, sõitsime North Premium Outletti, kus ootas meid 150 erinevat poodi ja kus Eestiga võrreldes olid hinnad ikka väga odavad.

Pärast seitsmetunnist ostlemist jõudsime tagasi hotelli ning otsustasime minna Mandalay Bay hotelli kasiinosse. Kõige pealt proovisime õnne mänguautomaatidega, kuna laua taga mängimiseks polnud meil piisavalt kogemusi. Kohe esimesel katsel, ühedollarilise aparaadi taga, naeratas õnn ja pärast esimest nupuvajutust olime võitnud 25 dollarit. Võib öelda, et jäime pärast esimest kasiinokülastust tugevalt plussi.

Reisi tipphetk – Justin Timberlake’i kontsert

Kolmanda päeva hommikul külastasime Mandalay Bay rannaala, kus kõik oli justkui filmis. Inimesed käisid suurte kokteilitopsidega rannas ringi, muusika mängis ning kõigil oli tore ja lõbus. Erinevate basseinide hulgas oli ka meie lemmik lainebassein, kus iga minuti järel tuli basseini hiiglaslik laine. Rannabaaris proovisime ehtsat ameerikalikku hamburgerit ja hot dogi, mis oli parim, mida kunagi söönud olime. Portsjonid olid väga-väga suured ja see oli tõeline väljakutse, et neid koguseid lõpuni süüa jõuaks.

Kauaoodatud kontserdi alguses

Üks meie auhinnareisi osa ja kauaoodatud Justin Timberlake’i kontsert toimus MGM Grand Garden Arenas. Enne Justini lavale tulekut andis võimsa kontsertelamuse DJ Freestyle, kes küttis publiku nii üles, et meil, põhjamaa inimestel, vajusid suud üllatusest lahti. See oli võimas, lausa kirjeldamatu, mis seal toimus – inimesed tantsisid tribüünidel ja DJ suhtles rahvaga. Meil olid väga head kohad ja vaade lavale oli suurepärane. Ja siis tuli lavale tema, Justin Timberlake! Kuigi meie ootused olid pisut suuremad ja kontserdil ei kõlanud kõik meie lemmiklaulud, oli kontsert kui tervik väga võimas.

Pärast jalutasime veel linna peal, imetlesime hotelle ja seda võrratult kaunist öist Las Vegast. Selles linnas on ka jalutamine omaette elamus!

Unistuse täitumine ja legendaarsed Bellagio purskkaevud

Üks minu suurim soov oli näha ka delfiine. Seega otsustasime minna hotelli Mirage, kus asub delfinaarium ja väike loomaaed nimega Siegfried Roys. Mida veel tahta – suurepärane ilm, mõnus õhkkond ning palju delfiine, tiigreid ja muid loomi.

Hotell Bellagio

Pärast loomaaia külastust käisime veel linna peal ringi ning vaatasime ka Bellagio hotelli ees olevat ülivõimsat etendust – võrratult ilusat purskkaevude veemöllu klassikalise muusika saatel. Öö veetsime loomulikult kasiinos mängides. Varahommikul tegime hotellis check out’i ja läksime transfeeriga lennujaama, kus ootas meid ees pikk teekond kodumaale.

See reis oli minu elu parim reis. See oli lihtsalt nii võimas ja need emotsioonid, mis mind ikka veel valdavad, on kirjeldamatud! Las Vegas on linn, kus ei magata. Seal käib pidu 24 tundi ööpäevas. Inimesed on sõbralikud ja naudivad iga hetke täiega. Nii ka meie! Uneaega oli terve reisi peale kokku vaid 13 tundi, sest meil ei olnud tahtmist kõike seda melu maha magada.

Kõike seda, mida kogesime, on muidugi võimatu sõnadesse panna – Las Vegas jättis jälje meie südamesse!

Kristina Mänd on seikleja, kel on reisikogemus 65 riigist. Täna tutvustame tema matkaelamusi – 2005. aastast on ta käinud enam kui sajal matkal maailma eri paigus. Ja matkamise all peab ta silmas ikka sellist mõnusat seljakoti, saabaste ja kaheliitrise veepudeliga päevas vähemalt 10–15 km käimist. Siin on Kristina 10 lemmikut.

Machu Picchu, Peruu

Machu Picchu

Maailma tuntumaid kohti ja teatumaid vaateid (2430 m üle merepinna) oli eluasemeks mägijumalaid kummardanud värvilistes riietes inkadele ja selle laskis 15. sajandil rajada kuningas Pachacuti. Tänaseks käivad indiaanlased vaid koos turistidega mööda matkarada ja veavad valgete inimeste tavaari, kelle vajadus kola kaasas tassida on täitsa uskumatu.

Machu Picchule pääseb rongi ja bussiga ning mööda erinevaid matkaradu. Kõige populaarsem on klassikaline Inca Trail. Mina aga valisin n-ö kogukonnamatka, mis viis mööda kurusid ja mägesid läbi kohalike külade ning mööda kindlustustest ja varemetest. Kestis see neli päeva, viis üle 4500 meetri ning telke ja toitu tassisid muulad. Matkaks peab olema üsna heas vormis, aga peamine on suutlikkus kõrgust taluda. Ja kohad tuleb ette kinni panna, sest iga päev pääseb rajale piiratud hulk inimesi ja omapäi rajale ei lubata.

Kui Machu Picchule jõudsin, oli paanika täieliku udu tõttu: olen terve tee siia ära roninud ja nüüd ei näegi midagi. Ja siis äkki läksid pilved eest ära, udu hajus ja see imeline vaade maagilisele ja suurejoonelisele Machu Picchule, tsitadellile ja terrassidele ning Ururamba orule avanes minu ees. Kel jaksu, tehke veel viimane pingutus ja ronige Wayna Picchu mäe otsa.

Silvermine Trail, Kaplinn, Lõuna-Aafrika

See on uhke, raske ja pikk kahepäevane matk Table Mountain National Parkis, mis algab Slangkopi majaka juurest ja lõppeb Silvermine’i laagris. Esimesed paar kilomeetrit kõnnid mööda Noordhoeki randa, kus paaris jalutavad ka meriskid ja meres ujuvad saarmad. Lähed mööda Kakapo laevavrakist, mis on seal liivas olnud 1900. aastast, ja siis algab ronimine Chapmani tippu. Seal sööd lõunat, imetledes 360-kraadist vaadet Lauamäest kuni Cape Pointini.

Silvermine Trail

Kui veab, näed, kuidas suured ja pisikesed lõunavaalad ookeanis mängivad ja mõnulevad. Edasi ronid Noordhoeki tippu, nutt kurgus ja hing paelaga kaelas, kuni jõuad ilusasse laagripaika, sead end telgis sisse ja võid käia paisus ujumas. Järgmine päev jätkad ja ees ootab 15,5 km Orange Kloofi.

Aga vaade üle Houti lahe ja Noordhoeki rannale on seda väärt. Constantia Neki juures viib otsetee alla ja maod lasevad seal sajaga üle tee. Siis jõuad lõpuks Afromontane metsa, kus mina näiteks lihtsalt pikali kukkusin. Aga polnud hullu! Auto viis mind tagasi Kaplinna, imelisse Dunkley hotelli, kus ma alati ööbin, ning pärast väikest und ja mõnusat dušši olin kraps ja valmis Kapi toite ja ööelu nautima minna.

Lake District, Suurbritannia

Mulle tundub, et me teame Inglismaast liiga vähe ja sageli piirduvad kogemused Londoniga. Seepärast soovitan sõita rongiga põhja poole.

Lake District on imeline mägine piirkond Loode-Inglismaal, Cumbria maakonnas, kus elas luuletaja William Wordsworth ja kus asub Inglimaa kõrgeim mägi Scafell Pike. Peatuskoha valikuid on palju, mina olen mitu korda elanud Glenriddingi küla hotellis Inn on the Lake. Selleks tuleb rongiga sõita Penrithi ja sealt autoga Glenriddingisse. Glenridding on Ullswateri järve kaldal, seal saab teha suurepäraseid päevaseid ja mitmepäevaseid matku ümbruskonnas, võta kohapeal infopunktist kaardid ja muudkui roni. Parim aeg seal matkamiseks on hiliskevad-talv.

Roraima, Venezuela

Roraima

Minu jaoks oli see üks kõige vägevamaid elamusi: matk viis mind Roraimale, kõige kõrgemale kaljuplatoole (tepui) Guajaana mägismaal, kus Guyana, Brasiilia ja Venezuela kokku saavad. Roraima on järskude seintega ja tasane, nii Lasnamäe-suurune. Mäletate Artur Conan Doyle’i raamatut „Kadunud maailm“, kus kamp teadlasi avastas ühel kaljuplatool elamas dinosaurused? Roraimast see raamat räägibki: nimelt on seal aastatuhandete jooksul moodustunud dinosauruse peaga kivikujusid.

Matkale kaasa tuleb võtta kõik, kanda aitavad pemoni indiaanlased. Mina tassisin oma kotti vapralt ise ja olin väga tänulik, kui mu 17-kilone kott ei lasknud mind tuulehoos ümber kukkuda. Üleval elavad ainulaadsed linnud ja haruldased Roraima kärnkonlased (Oreophrynella quelchii), kasvab kaunis kanarbik ja sajab peaaegu iga päev. Ööbisime kaljukoobastes, mida nimetatakse uhkelt hotellideks.

Kõige vägevam on olla kõhuli ja vaadata platoolt 2000 meetrit alla, sellisesse metsa, kus udupilved ja ilm muutuvad minutitega. Allatulek pani mu põlved nõtkuma ja oli täitsa uhke tunne koos kohalikega libistada alla esimene õlu pärast nädalast pingutust, mägijões pesemist ja giid Rogeri tehtud igapäevase pasta ja puuviljade söömist. Roraimal parim aeg matkamiseks on jaanuar.

Torrox, Andaluusia, Hispaania

Hispaania tuntuim matk on kindlasti El Camino de Santiago. Mina aga otsustasin teha sellise mõnusa turistimatka Andaluusias, Malagast 25 km kaugusel asuvas Torroxi külas. Elasime Torroxi külas väikestes valgetes majades, jõime veini ja sõime kohalikes uhketes restoranides, olles päeval teinud 10–15 km matku. Vaated, loodus ja päike on peamised, mis Hispaaniast meelde jäävad.

Soovitangi algajal mõne sellise lihtsamaga algust teha, kotti tassima ei pea, iga õhtul on tsivilisatsioon ja vein ning kui väga ei jaksa, siis võib mõne päeva ka niisama olla. Hispaania on üldse Euroopa üks mägiseimaid maid: Sierra Nevada ja Los Alpujarras Andaluusias, Püreneed ja Picos de Europa põhjas. Kes mitu päeva matkata ei jaksa, proovigu kergemaid: Montserrati mägi Kataloonias, Parque Nacional de Monfragüe või matkad Ronda lähistel. Parim aeg matkamiseks on aprilli lõpp – mai.

Shiva palverännak, Mauritius

Shiva palverännak

Tahad kõndida 32 km laugjal maal koos tuhandete palveränduritega Shiva kuju juurde? Mauritiusel saad! Iga aasta märtsis käivad tuhanded kohalikud (ja mõned külalised) pika palverännaku oma kodudest Grand Bassini Shiva jaoks ehitatud templisse. Tee ääres pakuvad lahked inimesed sulle juua ja süüa, saad oma ville ravida ning teiste palveränduritega koos kannatada. Kui kohale jõudsin, ei näinud alguses midagi ja siis ilmus udust nähtavale 30-meetrine Shiva kuju.

Väike Ganga Talao ehk Grand Bassin on Mauritiuse südames mägedes asuv pühaks kuulutatud kraatrijärv. Sel päeval oli kant täis inimesi, kes olid toonud ohvriande, sõid ja jõid. Kõigi riided olid kaunid ja värvilised, nad olid õnnelikud ja katkiste jalgadega, sest paljud läbisid matka paljajalu.

Mauritiusel tegin veel mitu matka. Väga naljakas oli Pöidla-nimelise mäe otsa ronimine, sest tippu mahtus seisma ainult kaks inimest. Piton de la Petite Rivière Noire on saare kõrgeim mägi, kust avaneb vapustav vaade üle terve saare, ning loomulikult Le Morne, Unesco kaitse all olev mägi, mis oli põgenenud orjade varjupaigaks.

W-trek, Tšiili

Seal hoia pead all, sest tuul viib muidu minema. Matka alustamiseks sõidad laevaga alguspunkti ja juba esimesed vaated tornisarnastele lumega kaetud mägedele võtavad õhku ahmima. See on Torres del Paine, Lõuna-Tšiilis asuv tsitadell ja üks maailma metsikuimaid rahvusparke. Esimene päev viis mind tohutu liustiku juurde, puud peegeldusid puhta veega mägijärvedes ning päike säras eesoleval liustikul nii, et ka kolmekordsed päikeprillid poleks liiast olnud.
Teisi matkajaid oli ka, aga see ääretus ja suurus tekitavad tunde, et oled ainus ja peale sinu on ainult liustik, linnud ja uhked mäed.

Kõige suurem elamus lisaks mägedele ongi õhk, see värske ja krõbe liustikujääst tulev õhk. Kui oled matka lõpetanud, siis mine ja naudi kokteili üheks maailma kaunimaks hotelliks peetud Hotel Explora Patagonia terrassil. Torres del Paine vaatab sinu peale ja varjab hästi oma saladusi, sest 60 km pikkune matk on sind lasknud neid ainult õrnalt nuusutada.

Mosambiik

Mosambiik

Mõtlesin, et Aafrikas rannal jalutada on väga kerge ja tšill, aga pärast nädalat lumivalgetel düünidel üles-alla ronimist ma asja enam nii kergekäeliselt ei suhtu. Matkakaaslased olid 15 lõuna-aafriklast ja üks austraallane. Iga päev läbisime 10–17 kilomeetrit, vahepeal paljajalu, väikese pausiga mere ääres, et oma võikut ja puuvilju süüa. Õhtuti ostsime kaluritelt kilode kaupa krevette.

Kokku oli see kerge ning hinge ja ihu kosutav matk, suured kotid veeti autoga ja ise pidid vaid endaga vaeva nägema. Matka lõpuks olid mul uhkusega ette näidata skorpioni hammustus reie peal, satikad juustes, ühelt rannakutsult saadud kirbud ning lugu ussist, kes end minu magamiskotti magama sättis, kui ma parasjagu rannas ööbida otsustasin.

Lavaccio, Itaalia

Lavacchio

Nii nagu Andaluusias, on kaunis ja metsikus Toscanaski valida kümnete matkade vahel. Mina sattusin Lavacchiosse ja armusin kohe. Vanast laudast ümber ehitatud maja, suurepärased toidud, hea vein ja iga päev erinevad matkad ümberkaudsetes mägedes tegid sellest nädalast ühe mõnusaima matkaelamuse. Kes otsib ilu, rahu ja vägevaid vaateid, see on just koht, kuhu minna.

Gröönimaa

Pean seda oma esimeseks matkaks, kui aastal 2005 võtsin ka elus esimest korda korraliku kuuajase puhkuse ja läksin oma unistuste kohta Gröönimaale. Esimesed päevad olin omapead ja matkasin niisama Kangerlusuaqis, siis jõudsin Ilullisati, kohtusin teiste matkalistega, sain kohe sõbraks teejuht Ruthi ja norralanna Anne Lisega. Pärast esimest päeva, kui meid pealelõunal vapustavate vaadetega jäämägedele tänati, oli minu süda läinud nii Gröönimaale kui ka matkamisele. Disco saar, väikesed kalurikülad ja koerad ning muidugi jääväljad ja -mäed tegid selle siiani üheks kõige kaunimaks nädalaseks matkaks, mida olen pidanud. Soovitan kõigile!

Pikemalt on võimalik matkade kohta lugeda Estravelleri 2014. aasta esimesest numbrist.

Seišellid on ühed maailma romantiliseimad saared. Valge rannaliiv, helesinine merevesi ja tuules õõtsuvad palmipuud – see on kui väljavõte postkaardilt. Meie Platinum Clubi reisikonsultandil Kristelil oli võimalus seda kõike ka ise kogeda. Õppereis paradiisisaartele andis võimaluse ära proovida ka hinnatud lennufirma Etihad Airways äriklass. Kristeli kogemustest saabki lugeda altpoolt.

Õppereisile Seišellidele lennutasid mind AirBaltic ja Etihad Airways. Kuna Euroopast Seišellidele mugavat otselendu pakuvad väga üksikud lennufirmad ning sealses piirkonnas hoiavadki monopoli enda käes peamiselt Etihad ning Emirates, siis lennukavad on tihti üle Dubai või Abu Dhabi.

Kes varasemalt Emiraate külastanud ei ole, siis võimaluse korral soovitan kas minnes või tulles seal mõnepäevast peatust. Esiteks juba pika lennureisi leevendamiseks ning teiseks sama pileti raames võimalust täiesti erinevat sihtkohta ja kultuuriruumi näha ja kogeda. Ise proovisin ja jäin väga rahule!

Mina võtsin endale kahe linna jaoks kokku neli päeva, et peamised vaatamisväärsused ära näha ning sellest täiesti piisas. Mida nendes linnades selle ajaga peale hakata, saab täpsemalt lugeda meie lennupiletite ja reisikindlustuse müügidirektori Mauri reisikirjeldusest.

Loo autor AirSeychelles lennuki taustal

Etihad Airways pakkus meile võimaluse nelja lennu jooksul kogeda nii turisti- kui äriklassi. Mõlemas klassis ühte öö ja päeva lendu, mis andis väga hea ettekujutuse, mida nö. klassivahed endast kujutavad. Kokkuvõttes ei saa kurta kummagi klassi üle. Ka turistiklassi salong, söök ning meelelahutusprogramm olid täiesti tasemel. Kui aga rahakott võimaldab ennast äriklassis Black Label Brut Champagne ja muidu hoolitseva tähelepanuga poputada lasta, siis tasub hinnalipik end kindlasti ära. Eriti tuntav on vahe muidugi öölennul, kui saab full-flat ehk pikali asendisse mineval istmel end mugavalt välja puhata.

Seišellidest üldiselt

Seišellidel õnnestus mul külastada kokku kuute saart: Mahe, Silhouette, Saint Anne, Praslin, LaDigue ja Desroches. Kui juba nii kaugele sõita, siis kindlasti soovitan vähemalt kahte saart külastada, sest iga saar on omanäoline ning pakub erinevaid puhkamise võimalusi.

Kohalik transport

Peasaar on Mahe, kuhu maanduvad rahvusvahelised lennud ning liiklemine teistele saartele toimub kas katamaraanidega, väiksemate paatidega või AirSeychelles siselendudega. Mööda merd reisijad peavad arvesse võtma, et tuuled on seal muutlikud ning lained mehised ja laevareisid võivad küllaltki piinarikkaks kujuneda.

Lühidalt ka väga olulisest teemast, nagu hooajad ja kliima Seišellidel. Nimelt on tegemist selles osas väga tundliku sihtkohaga. Kuna saared asuvad keset India ookeani hoovuseid ning on ise väga mägised, siis tiirutavad pilved pidevalt pea kohal ning ootamatud vihmasajud on täiesti tavapärane nähtus. Seega tasub arvestada, et vaatamata hooajale on vihmavõimalus alati olemas.

Teine oluline teema on hoovused. Oktoobrist aprillini puhuvad soojemad tuuled ning maist septembrini jahedamad ning tugevamad tuuled. Kõige kindlamad perioodid ilma mõttes on aprill-mai ja oktoober-november.

Mägised paradiisisaared

Kolmandaks tasub veel arvesse võtta, et vastavalt hoovuse suunale, toob ookean endaga adru ja vetikaid, mis tähendab, et imeilusad rannad, mille pärast teisele poole maakera lennatakse, võivad olla adrused, vesi madal ning ujuma ei pääse. Selline olukord võib olla väga pettumust valmistav. Ise kogesime seda reisi jooksul korduvalt.

Kuidas sellist olukorda vältida? Tasub üle täpsustada, mis suunast reisiperioodil hoovused on. Selle info põhjal saab valida peatuspaiga seal, kuhu hoovused tol hetkel loodetavasti ei jõua.

Väike ülevaade paradiisisaartest

Peamine saar Mahe, pealinnaga Victoria, on kõige suurem ja mägisem. Saarel autot rentides tasub ettevaatlikult liigelda, sest liiklus on vasakpoolne, teeolud mägedes kitsad ja kurvilised ning teepiirded mitte nii tavaline nähtus. Kohalikud bussijuhid on muidugi tõelised rallimehed ja pimedates kurvides tasub see endal meeles pidada.

Victoria kui linn ise on sedavõrde väike, et kesklinnast saab tunnise jalutuskäiguga täieliku ülevaate. Käisin Victoria peaturul ning kuulsal kioski tänaval, rummitehases ja paljudes teistes kohtades, kuid kokkuvõttes – ei midagi märkimisväärset. Kultuuripuhkust sellest piirkonnast otsida ei tasu, puhas looduselamus siiski.

Lumivalge rannaliiv

Üks lemmiksaartest oli väike saar Silhouette, mis asus Mahest 40-minutilise praamisõidu kaugusel. Saarel on ainult üks hotell ja tänu sellele on saare kaunid rannad suhtelised tühjad. Sealt leiavad tegevust ka aktiivse puhkuse eelistajad, kes saavad ette võtta näiteks matkasid vihmametsadesse. Kokkuvõttes on olemine saarel väga privaatne ja rahulik.

Järgmine lemmiksaar oli minu jaoks vaikne ja rahulik La Digue. See on saar, mida soovitan soojalt ka seljakotireisjale – liilusvahendiks on seal peamiselt jalgrattad. Sisemaal on vihmametsad ja linnukaitseala, kus 300 meetri kõrgume Kotkapesamägi, millelt avanevad lihtsalt hingematvad vaated. Endal kahjuks ei õnnestunud seda seekord külastada. Ka hotellid La Digue’il on lihtsamad ja soodsamad, kui teistel saartel.

Golf ja mäed käsikäes

Kolmas lemmik oli Praslin, mis on suuruselt teine saar. Suurim elamus seal oli Valle de Mai, UNESCO Maailmapärandisse kuuluv kuni 200-aastaste Seišellidele omase Coco de Mer palmiliigiga ürgmets. Need palmid kasvavad just ainult Seišellidel ja on väga omapärase väljanägemisega. Läheb kokku saarte romantilise auraga

Viimane ja kahtlemata kõige eredam elamus oli Desroches saar, mis kuulub eraomandusse. Tõeline paradiis, kus tunned ennast nagu filmides “Kaldale uhutud” või “The Blue Lagoon”. Saare pikad rannad on pea inimtühjad ning näha-kuulda on ainult linde, krabisid ja aeg-ajalt kookospähklite kukkumise potsatusi. Saarel olevad villad on nii osavalt paigutatud, et teisi saare külastajaid kohtab vaid restorani või retseptsiooni alal.

Mis teeb saare külastuse kulukamaks on transport. Desroches’ile pääseb ainult saare enda poolt korraldatud lendudega - Mahelt edasi-tagasi pileti hind jääb 500 € kanti reisija kohta.

Kelle ja miks?

• Lastega pered - ajavahe meiega vaid üks tund! Uskumatult mugav aklimatiseerumine.
• Golfisõbrad – sihiga Praslini saarele, kus on väga head golfivõimalused.
• Noorpaarid - tõeline paradiis! Kui kõlavad „jah-sõnad“ veel ütlemata, siis saab alati saartel ka ametliku tseremoonia korraldada. Vaata ka väikest stiilinäidet.
• Loodus- ja linnuvaatlejad - suurepärase liigirikkusega sihtkoht. Saared, mida soovitan on näiteks La Digue ja Bird Island.
• Kalamehed ja sukeldujad - värvikirev merealune maailma, mida lihtsalt peab kogema.

Käesoleva aasta suurimal turismiüritusel Tourest oli meil heameel koostöös lennufirmaga Condor korraldada loos, mille auhinnaks olid lennupiletid kahele Dominikaani Vabariiki. Õnnelikuks võitjaks ostutus toona Helle, kes on tänaseks reisilt tagasi ja lahke oma reisikogemusi meiega jagama. Helle kirjutab:

Dominikaani Vabariik

“Reisi alustasime hotelli Barceló Dominican Beach Hotel kõik hinnas mugavusi nautides. Kõik oli suurepärane: päike, liiv, meri, teenindus, söök. Ilmaga vedas väga – enne meie kohale jõudmist oli neli viimast päeva ainult sadanud.

Pärast paari päeva täielikus muretuses olemist otsustasime avastada Dominikaani Vabariiki omal käel ja moel. Mõeldud-tehtud! Rentisime auto, GPS-ist loobusime, kuna teenindajal rendibüroos ei õnnestunud seda tööle saada.

Sihiks võtsime Samaná poolsaare. Viamichelini põhjal oli antud teekond umbes 380 km ja ajaliselt 4-5 tundi pikk. Auto oli lõpuks meie valduses ja saime matka alustada kell 10.30, seega oli lootus jõuda broneeritud majutusasutusse El Limonis enne pimedat.

Seiklus Dominikaani maanteel

Riisipõllud

Tegelikkuses läks aega tunduvalt kauem. Meil õnnestus peamisest pöördest mööda sõita, mis lisas meie teekonda kilomeetreid, sest tagasipöördeks ei tulnud tükil ajal võimalust. Juba tekkiski tunne, et peatume hoopis Santo Domingos mitte algselt plaanitud El Limonis. Tagasipöörde kohta ei paistnud mitte kunagi tulevat. Lõpuks pärast õige teeotsa kättesaamist sujus matk rahulikult, mööda palmiistandustest, riisipõldudel härgadega töötavatest meestest ja mida edasi, seda mägisemaks ja huvitavamaks maastik muutus.

Sellel teel oli ka uskumatult palju teemaksu maksmise jaamu – mida edasi, seda suuremaks summad muutusid. Enne poolsaarele jõudmist otsustasime valida hoopis keerulisema, aga maksuta tee, mis oli superilusate vaadetega mägitee.

Jõudsime edukalt Las Terrenasesse, mis kihas liiklusest oma kaootilisuses valitseva korraga. Edasi liikusime Playa Bonitaga paralleelselt. Veel napilt päevavalguses jõudsime oma sihtkohta El Limóni.

Majutuskoht, mida ei olnud

Selles külakeses hakkasime otsima oma kavandatud peatuskohta Studio Cafcaod. Antud majutusasutus sai valitud järgmise päeva plaanide tõttu, et hommikul kohe olla hästi lähedal Salto El Limónile (El Limóni juga). Aga mida ei olnud, oli meie hostel.

Teed küsides olid inimesed lahked meid aitama, kuid nende juhatuste järgi sattusime hoovile, kus taheti meile ökokakaod pakkuda või siis viia kohe kosele. Lõpuks jõudsime ühe teadjama kohaliku õuele, kes küll teadis sellist kohta, aga tema andmetel oli see juba ammu suletud. Ja tõesti, nii oligi – hoov oli rohtu kasvanud ja raudvärav suure tabaga kinni. Majutuskoht oli broneeritud läbi interneti, mis pärast meiepoolset teavitamist seda enam ei paku.

Selleks hetkeks valitses juba täielik pimedus. Naine, kelle hoovil oma pettumusest toibusime,  pakkus tuba oma majas. No jah, selles toas me ei olnud sel korral valmis ööbima. Pigem sõitsime tagasi Las Terrenasesse, kus astusime sisse esimesse rannaäärsesse hotelli ja ööbimiskoht oligi olemas. Mis sellest, et padi oli kõva, ventilaator kriiksus, konditsioneer kolises ja külmkapp kragises. Uni oli hea.

Uus katse El Limonis

Hommikul liikusime tagasi nüüd juba tuntud El Limóni ja kohe külasse jõudes oli tosinate kaupa mopeedidel matkagiide auto ümber hõikamas ja oma teenuseid pakkumas.

Teel Salto El Limóni poole

Salto El Limón on Samanà mäeahelikus asetsev kõrgeim juga (52 m). Vaatamisväärsusele matkamiseks on neli peamist sisenemispunkti: Ranco Espanol, Arroyo Surdido, El Café ja El Limón.

Joale matkatakse enamasti hobuste või muuladega, aga võimalik on sinna jõuda ka jalgsi. Hobusega võtab teekond aega 30–45 minutit, jalgsi minekut eriti ei kasutata ja selleks kuluv aeg on prognoosimatu. Mina võtsin aga vastu otsuse, et läheme jalgsi. Ma ei olnud kunagi hobuse seljas istunud ega kujutanud ette ennast hobusega mägedes, lõputu kuristik kõrval. Infot kui palju kogu teenus maksab ei olnud kusagilt saada. Ühel internetilehel pakuti hinnaks 750 kohalikku peesot.

Parklas autost väljudes ei võimaldanud keegi sul rahulikult mõelda, kohe olid mitmed asjamehed sul ümber – peaasi, et sa just neile raha maksaksid. Tegelikult oli päris võimatu aru saada, kes on kes ja mida ta õieti sust tahab. Üks ametlikuma välimusega majake oli seal ka, kust üks meestest tõi kiiresti kaks piletit, voltis need kokku, surus meile kätte ja tahtis kummaltki 40 USD-i ilma igasuguse infota miks ja mille eest. Pilet, selgus, oli sissepääsuluba, mille hind oli 50 peesot (umbes 1,2 USD).

Teekond joa juurde

Salto El Limón

Ja hakkasimegi jalgsi minema. Läbisime vaevaliselt umbes 20 meetrit –  tee oli kaetud suurte libedate kividega. Moment hiljem oli meie ees kivise põhjaga jõgi, mida oli vaja ületada. Jõe ääres ootasid kaks giidi hobustega. Vaevalt, et meid, aga mine tea… Midagi paremat valida ju ka ei olnud ja ootamatult olingi ma juba hobuse seljas käed ja jalad värisemas.

Matk niiskes subtroopilises metsas võis alata. Tee mäkke oli kitsas, kivine, kohati väga järsult kõrgustesse minev. Iga kord, kui hobune komistas, käis läbi mõte, et hiljem tuleb seda teed mööda ju alla ka tulla. Oli kõhe ja natuke hirmutav, aga lõppkokkuvõtes kogemus, millest mingil juhul ei loobuks.

Teepeal ulatas giid mulle mahakukkunud maraquia, mis pidi olema kire vili ning lisaks nägime ka kohvi- ja kakaopuid. Märkamatult jõudsime platoole, millelt avanes imeline vaade igasse ilmakaarde ja muidugi paistis ka El Limón. Nüüd ei olnud enam palju minna.

Viimane lõpp teekonnast tuli läbida jalgsi, hobused said niikaua puhata. Tee viis mäest alla mööda puidust servadega treppe. Mida allapoole, seda niiskemaks ja libedamaks see muutus ja lisaks tuli veel üks jõgi ületada. See sai ületatud giidi seljas. Natuke kummaline oli, aga ju siis niimoodi käibki. Meie ees kõrgus Salto El Limón – vaatepilt oli võimas.

Tagasitee võideldes moskiitodega

Playa Bàvaro

Selleks hetkeks, kui tagasi sammuma hakkasime, oli kuumus juba tõusnud oma keskpäevasele tasemele ja mäest üles rühkides läks selg üha märjemaks ning hingamine kiiremaks. Seekord oli hobuse seljas juba kindlam tunne, aga kas higistamise tõttu või mõnel muul põhjusel tiirles mu ümber loendamatul arvul moskiitosid. Mingil hetkel oli mu mõlemal jalal umbes 20 isendit korraga ametis. Vehkida ja rapsida ka ei julgenud, et mitte hobust ehmatada – tee oli ju endiselt konarlik ja kitsas. Väga ettevaatlikult üritasin siiski sääski endast eemale ajada. Pead tõstes nägin koolibrid, aga seda ainult korraks, sest läinud ta oligi. Tagasitee tundus kordades lühem ja kiirem.

Sellega, et igaüks võib tulla sult raha küsima õieti aru andmata miks ja mille eest, peab harjuma. Autosse istudes tuli meilt arvatavasti seal kõrval elav naine auto valvamise eest raha küsima. Küsis 100 peesot, aga oli nõus ka poole vähemaga. Vähemalt kõik olid õnnelikud.

Nüüd ootas ees ainult 6–7 tundi autosõitu ja olimegi tagasi hotellis nautimas kõiki hüvesid, mis sellega kaasas käisid.”

Tõsi ta on, et meie otseliin Tallinna ja Lissaboni vahel on küll selleks korraks lõppenud, kuid meie siin palume turismijumalaid iga päev, et see ikka tagasi tuleks. Lissabon on üks Euroopa mõnusamaid sihtkohti kiireks linnapuhkuseks ja Portugal iseenesestki on ju lausa jumalik! Meie tootjasuhete juht Svea käis ühel sügisesel nädalal vaatamas, mida Lissabonil ja selle ümbrusel pakkuda on. Tagasi tõi ta üheksa eredat mälestust.

1. Ja juttu jätkub kauemaks

Jõuluehteis Lissabon

Ei olegi reklaamitrikk! Istudes oma reisikaaslastega ühte pisikesse tänavakohvikusse, ei seganud meid ei sahisevad lehed ega puhuv tuul. Inimeste vaatlemine, maailma asjade üle arutlemine, aurav kohvitass ja meeldiv seltskond aitas lausa tunde mööda veeta. Tuleb mainida, et kui tellida Portugalis tass kohvi, siis meie mõistes on tegemist espressoga ehk pisikese tassikese kange kohviga. Võimalusi kiireks turgutuseks leiab nii parkidest, kitsatelt tänavatelt kui ka suurtest keskustest. Ja, mis peamine – kohv on neil tõesti hea.

2. Tänavatoit otse puu otsast

Või siis peaaegut nii. Lissaboni tänavatel jalutades märkad kindlasti ees tõusvaid suitsusambaid. Ei, see ei ole tulekahju, vaid keegi röstib kastaneid. Tegemist on traditsioonilise ja väga populaarse snäkiga, mida naudivad nii turistid kui ka kohalikud. Igal hommikul veeretavad kastanimüüjad oma toidukärud tänavale ja uus päev võib alata. Kastanid teeb eriti heaks see, et neid röstitakse ka keset tänavat pea alati elava tule peal.

3. Retrotrammid

Arco Triunfal ja retrotramm

Meie tänavatel veel hetkel liikuvad trammid on Lissaboni omade kõrval kui tulevikumasinad. Samas, tõele au andes, ei ole neil pooltki seda iseloomu, mis nende kaaslastel Portugalis. Kollakad, kolisevad ja enamjaolt puidust, need trammid ronivad üles ka sellisest mäest, mis Sinul kopsu kokku tõmbab. Kui soovid lisaks niisama sõidule ka ümbritseva kohta veidi teada saada, siis on võimalik retrotrammidega ka ekskursioonile minna. Suhteliselt kiirelt muutub see kilisev ja kolisev masinavärk üsna armsaks.

4. Musi ajalooliselt magusaks

Magusasõpradele on lausa kohustuslik sõita Lissaboni linnaossa nimega Belém. Just seal asub pagaritöökoda, kus küpsetatakse suussulavaid Pasteis de Belém koogikesi. Põhimõtteliselt on tegemist igal pool mujal kohvikutes ja poodides saadaolevate Pasteis de Nata kookidega, kuid vaid sealsed on tehtud 19. sajandist pärineva retsepti järgi. Suvisel perioodil lookleb kohviku uksest välja pikk saba ja oma järjekorda koogikeste kaasaostmiseks või proovimiseks tuleb oodata. Aga see on seda väärt!

5. Mereäärne romantika

Toiduparadiis Mercado de Campo de Ourique

Üks kaunemaid väljakui Lissabonis kannab nime Praca do Comercio ja just seal peatusid linna külastavad laevad. Tänapäeval asuvad sellel majesteetlikul väljakul mitmed kohvikud ja mere ääres tinistab mõni tänavamuusik tihtipeale kitarrikeeli. Päikeseloojangu ajal on võib-olla ainukeseks veel romantilisemaks kohaks väljaku ääres asuva värava Arco Triunfali vaateplatvorm.

6. Toidukooma kohalikul turul

Enne mõnusat kohvipausi mõnes tänavakohvikus on hea mõte kõht head ja paremat täis süüa. Üheks sobivaks ja omapäraseks paigaks on turg nimega Mercado de Campo de Ourique. Tegemist on turuga, kus saab osta kaupa nii õhtuseks kokkamiseks kui ka kohapeal söömiseks – ja oldagu siis valmis! Kaheksajala- ja lõhecarpaccio on vaid sissejuhatus sellesse toiduparadiisi. Kui mitte kohustuslik, siis kindlasti rangelt soovituslik osa Lissaboni reisist!

7. James Bondi jalajälgedes

Atlandi ookeani ääres Estorilis

Praca do Comerciost üldse mitte kaugel asub ka Lissaboni üks raudteejaamasid, kust väljuvad rongid paljude kohtade seas ka Estorili ja Cascaisi. Viimasest järgmises punktis, aga hetkel tähelepanu Estorili peale. Kesklinnast vaid umbes 30-minutilise rongisõidu kaugusel asuv linnake on ideaalne paik ookeanilainete ja –müra nautimiseks. Mereäärne jalgtee on ilusatel päevadel paljude turistide ja kohalike lemmikuks. Samuti asub linnas hotell nimega Hotel Palacio, kus on filmitud stseene 1969. aasta Bondi filmist.

8. Rikkad nutavad Cascais

Vaid paar peatust rongiga edasi ja ongi käes järgmine imeilus linn Atlandi ookeani kaldal. Kunagine kuningliku perekonna kodulinn on tänapäeval üks rikkamaid omavalitsusi Portugalis. Lisaks ajaloole on see ka populaarne suvituskoht kohalike ja kaugema kandi rahva jaoks. See on ka muide koht, kust astuda bussile, et ära käia maailma lõpus – Cabo da Rocas. Siinkohal tuleb mainida, et sõita tuleb bussiga nr 403, mitte 417, sest viimane on kiirliin Sintrasse ja nn maailma lõpus ei peatu.

9. Koht, kus meeldivalt ära eksida

Kuldne tund Sintras

Nagu eelmises punktis mainitud sai, viib Cascaist endasi buss järgmisesse imearmsasse linnakesse nimega Sintra. Pane tähele, et Sintra rongid väljuvad Lissabonis Rossio rongijaamast. Seetõttu võivad kohalikud väita, et sinna saamiseks pead Cascaist tagasi pealinna sõitma ja teise rongijaama kõmpima – saab ka lihtsamalt. Lisaks tänavate vahel seiklemisele tasub ette võtta ka ekskursioon kõrgel mäetipus asuvasse Castelo dos Mouros lossi. Kui satud sinna nn kuldsel tunnil ehk enne päikeseloojangut ja ilm on ilus, siis ole valmis oma fotoka mälukaardi täitumiseks – seda ilu peab ju kuidagi kaasa võtma!

Mulle tundub, et minu süda järgib viie päeva reeglit. Olles käinud sama kaua Las Vegases ja nüüd Lissabonis, pean ma taaskord ütlema, et ma tahan sinna tagasi. Midagi minust jäi sinna ja võib-olla ongi parem – on põhjust tagasi minna. Mitte, et muidu ei oleks  :)

—————————–
Fotod: autor

Olgugi et California on USA rahvarohkeim osariik, on seal küllaldaselt inimestest puutumata hingematvalt kaunist loodust – hindamatut maavara, mille nautimiseks tasub ette võtta korralik automatk. “Minu California. Mull mullis.” autor Ede Schank Tamkivi tegi 2014. aasta viimases Estravelleris praktilise sissejuhatuse osariigi esmakülastajaile.

California osariik

“Ringisõitmiseks on meil aega kolm päeva: plaan on homme minna Yosemitesse, siis teel Los Angelesse tahaks põigata läbi Death Valleyst ja tagasiteel tahaks ikka Big Suris neid merilõvisid ka pildistada!!” Nii võib sageli kuulda arutlemas äsja San Francisco lennujaamas esimest korda jala California pinnale asetanud turiste, kes ei anna endale kaarti vaadates aru, missugune lahmakas see maatükk tegelikult on.

Päevaga Pariisist Rooma?

California rannajoon põhjast lõunasse on 1350 kilomeetrit, mis on umbes sama pikk vahemaa kui Pariisist Rooma. Ma ei kujuta ette, et selle läbikihutamine ühe päevaga vastaks kellegi arusaamale mõnusast puhkusest. Kulunud tallaga soki kujulist California osariiki risti, rannikust sisemaale läbi sõites peab arvestama samuti vähemalt poole tuhande kilomeetrise sõiduga, sest üle mägede ja läbi kõrbete ei kulge ükski tee sirgelt kui pinguletõmmatud nöör. Kui sooviks on sel teekonnal näha muud kui möödakihutavaid liiklusmärke ning einetada mujal kui teeäärsetes kiirtoidukettides, tasub endale paarist päevast rohkem aega varuda.

Ilmselt pole California-huvilistele mingi uudis, et see rahvaarvult suurim ja pindalalt USA kolmas osariik pakub võimsaid (loodus)nähtusi. Tema kaldaid uhab rütmilise rahuga maailma suurim ookean, mille rannikuvetes võib kohtuda maailma suurimate imetajate, kuni 30 meetri pikkuste sinivaaladega. Rannikule allesjäänud metsades kasvavad aga maailma kõrgeimad puud rannikusekvoiad, mis võivad kasvada üle saja meetri kõrgeks ja elada pealt tuhandeaastaseks.

Hingemattev Yosemite rahvuspark

Üks paljudest Yosemite jugadest

California ja Nevada piiril asuvas Yosemite rahvuspargis võib lisaks puuhiidudele imetleda USA kõrgeimat juga, 740 meetri kõrguselt kaljult otse sügavikku kukkuvat veemassiivi. Yosemitest kolmetunnise autosõidu kaugusel lõuna pool on 4421 meetri kõrgune Mount Whitney, üksteise küljes kinni olevate USA osariikide kõrgeim tipp.

Suurema osa aastast lumega kaetud Whitney mäest vaid saja kilomeetri kaugusel asub omakorda USA kõige madalam – 86 meetrit allpool merepinda – ja kuivem punkt, Death Valley ehk Surmaorg. See kõhe nimi pole kaugeltki liialdus. Mõnel aastal ei saja seal tilkagi vihma ning täpselt sada aastat tagasi mõõdeti selles orus maailma kõigi aegade kuumarekord: 56,7 kraadi Celsiuse skaalal. Samas võib seal, nagu kõrbes ikka, ka suvistel öödel temperatuur kukkuda alla nulli.

Automatk ameeriklaste moodi

Ameeriklased ise eelistavad korraliku roadtrip’i tegemiseks võtta vähemalt nädala või kaks. Tervelt kaheksas miljonis Ameerika majapidamises on sääraste maanteematkade tegemiseks vähemalt üks isiklik matkabuss, mida kohalikus kõnepruugis tuntakse lihtsalt kui RVd (recreational vehicle). Iga selline sõiduk läbib aastas keskmiselt 7200 km ehk umbes sama palju, nagu legendaarses Ameerika filmis jooksis Forrest Gump kolme aastaga – ühest riigi servast teise ja uuesti tagasi. Erinevalt lihtsameelse jooksugeeniuse täiesti tasuta saadaolevast kondiaurust neelavad RVd oma teekonnal arutu koguse kütust – umbes 30 liitrit saja kilomeetri kohta. Ameeriklaste suurusehullusest annab aimu ka see, et uhkemad RVd on sisustatud marmorpõranda, nahksohvade, mitme teleka ning täismõõdus voodiga.

Kiirteed – osa Ameerika kultuurist

Kindlasti saab pikemaid matku teha ka tavalise sõiduautoga, ent siis tuleb läbi mõelda, millise tasemega majutust reisisellid ootavad. Teeäärseid motelle ja hosteleid leidub USAs nii kiirteede kui ka väiksemate tugiteede ääres piisavalt, kuid nii mõnedki neist sobiks pigem mõne moodsama vesterni või suisa õudusfilmi võttepaigaks.

Ole valmis kõrghooaegadeks

Kes hindab soliidsemat hotellimajutust, peab ehteestlasliku alalhoidlikkusega siiski olema valmis muudeks ootamatusteks. Näiteks viinamarjade lõikusajal septembris-oktoobris on populaarsetes veinipiirkondades nagu Napa ja Sonoma kõik hotellid hoolimata üsna krõbedast hinnaklassist viimse toani välja müüdud ning viimase hetke pakkumise lootuses spontaanselt uksele ilmumine võib tagada sulle öömaja oma autos. Sama lugu on üsna tavaline tipphooajal Tahoe suusakuurortide mägimajakestes või loodusparkide südames asuvates hotellides.

Looduspargid – puhkus looduse keskel

Kui reisi trajektoor ja majutuskohad on aegsasti paika pandud, tasub end viia kurssi ka loodusparkide lahtiolekuaegadega. Üldiselt jagunevad need föderaalriigile omase mudeli järgi kolme suurde rühma: riiklikud, osariigi- ja kohalikud pargid.

Koiott Yosemite rahvuspargis

Riiklike parkide alla kuuluvad üleriigilise tähtsusega looduspargid nagu Yosemite, mille ajalugu on USA mõistes väga pikk. Juba 1864. aastal, kui kullapalavik oli raugenud, ent Ühendriigid kodusõjakeerises, kirjutas president Abraham Lincoln alla määrusele, millega “YoSemite Valley” sai looduskaitsealaks. Tänapäeval käib Yosemites aastas umbes viis miljonit turisti (pileteid lunastatakse autode järgi, 20 dollarit sõiduki kohta, RVdele veidi kallim). Kõige rohkem muidugi suvise kõrgvee ajal (sest kõrgel mägedes sulab lumi mõnikord alles juunikuuks), kuid kindlasti on seal väga ilus ka sügisel ja talvel. Ettevaatlik tasub aga olla kõikjal ringi sibavate koopaoravatega, sest lisaks nende nahaalsele kombele turistidelt otse käest toitu näpata võivad nad levitada ka ebameeldivaid närilistehaigusi nagu hantaviirus.

Riiklikel looduskaitsealadel kehtivad kindlad reeglid, näiteks ei tule kõne allagi eestlastele nii armas lõkketegu kaunil metsavälul, sest metsatulekahjude oht on alati suur. Silma tasub peal hoida ka riiklikel pühadel ja nendega kaasnevatel pikkadel nädalalõppudel, sest siis on tavaliselt sissepääs tasuta. See tähendab muidugi alati ka tohutuid rahvamasse ja liiklusummikuid. Möödunud aastal, kui riigiametnikud eelarvekriisi tõttu streikisid, pandi aga riiklikud pargid kinni ja pikalt reisiplaane teinud turistid jäid lihtsalt pika ninaga.

Vali, millist tahad – 280 looduskaunist paika

Sierra Nevada mäestikus asuv Donneri järv

Samal ajal võisid aga huvilised külastada kõiki 280 California parkidevalitsusele alluvat looduskaunist vaba aja veetmise keskust. Siia alla kuuluvad nii sekvoiametsad, liivarannad, matkarajad, vanad kullakaevandused kui ka uhked vanaaegsed ehitised, nagu näiteks meediamogulite dünastiale Hearstidele kuulunud loss.

Suurem osa neist vaatamisväärsustest palistab Vaikse ookeani rannikut ja ühest kohast teise sõitmiseks on parim viis kulgeda mööda maaliliste ookeanivaadetega Highway One’i. Ei tasu lasta end eksitada selle kiirtee nimest, sest eriti suurt kiirust sel üsna kurvilisel ja kohati lausa ohtlikul teel arendada ei ole võimalik.

Kuigi turistid kibelevad eelkõige ookeani äärde, pakub samaväärselt võimsaid elamusi ka sisemaa. Hea näide on Sierra Nevada mäestikus asuv Donneri memoriaalpark, kus saab sõltuvalt hooajast matkata, kala püüda või suusatada täiesti tasuta. Pilet tuleb lunastada vaid telkimisplatsi eest või kui on soov külastada kohalikku rännutee muuseumi, kus jutustatakse lugu läände paremat elu otsima rännanute raskest saatusest.

Californiast ja selle looduskaunitest paikadest võiks kirjutada veelgi ja seda on loo autor ka teinud. Täies mahus artiklit on võimalik lugeda Estravelleri 2014. aasta 5. numbrist.

———————————
Fotod: autor

Milline õnn on koju jõudes süüa sealiha ja tõelist juustu ning juua korralikku õlut! Just neist tundis Kristina Mänd Marokos veedetud kolme nädala jooksul puudust. Alt leiad kuus märksõna, millest igaüks on Marokole kui sukk saapale. Täismahus artiklit saad lugeda ajakirja Estraveller 2014. aasta 5. numbrist.

Nahk

Nahatöökojas

Peamine, millega ma Marokot seostan, on nahk: naha töötlemine ja nahast tehtud asjad. Fesis käisin nahatöökojas, mis oli viisakas koht. Toppisin nina pakutud mündilehti täis ja läksin rõdule vaatama, kuidas nahka töödeldakse: ikka ühest august teise, mehed suurtes kalamehesaabastes neid tassimas, igas augus erinev vahend. Väga kaunis pilt!

Siis surus kohalik müügimees mu nurka, andsin alla ning ostsin endale pehmest kitsenahast jaki. No ei suutnud ei öelda! Sain veel lillad Maroko sussid pealekauba. Reisikaaslane Belinda aga lahkus nelja paari susside ja lumivalge nahkjakiga. Marrakechis tahtsin samuti nahatöötlemist vaatama minna, aga seal lasin end kohalikel noormeestel petta ja tassida end paari euro eest “Ainult sellel päeval lahti olevasse” berberi nahatöökotta. Seal võttis teine mees mu üle ja ei viinud mitte peenele rõdule, vaid otse nende pagana aukude keskele! Hais oli kole.

Hammam

Hammam

Haisust ja mustusest tuleb vabaneda ja just hammam on koht, kus seda teha. Marrakechi saabudes läksin kohe hammam’i nimega “1001 nuits“ (Hammam Les Milles et Une Nuits). Rääkisin kõigile, et see on 1001 pähklit. Oleks siiski pidanud natuke mõtlema, sest ehk oleks ikka nime “1001 ööd” peale ka tulnud… Aga koht oli tore, selline vana ja väärikas.

Protseduurid on hammam’is lihtsad: riided seljast ja ainult aluspükstes aurusauna, kus sind aurutatakse pehmeks, misjärel tulevad tädid ja kraabivad mustuse maha. Siis mässitakse sind mingi plögaga kokku ja pärast vajadusel masseeritakse ka. Pesija on oluline ja minu oma oli tõeliselt suur tegija.

Kõige võimsam on tunne, kui nad kallavad sind üle ämbrite ja ämbrite veega. Pärast olin zen memm – roosa ja läikiv.

Djemaa el-Fnaa

Maroko suur vaatamisväärsus on Marrakechi peaväljak, kuulus ja imeline Djemaa-el-Fnaa – suur plats, kus toimetavad värske mahla pressijad, käte hennaga maalijad, õlimüüjad, maotaltsutajad, ahvid ja tänavaartistid ning kus püütakse pudelitest kala, vaieldakse hindade üle, kerjatakse, varastatakse jne jne.

Kell 17, kui päike hakkas Koutubia mošee taha loojuma ja väljakule laskus imeline vatine valgus, avanesid söögikohad. Tulid mehed vankritega, võtsid välja pliidid, lauad, pingid ja nõud ning tunni pärast tegutses väljakul 50 toidukohta, kus süüa tehtigi kohapeal. Minu lemmik oli lett, kus müüdi ainult keedetud mune ja kus ühe poisi ülesanne oli neid mune koorida. Ta ütles, et õhtu jooksul koorib ta 500 muna. Jessas! Aga toit oli hea ja värske, nõud natuke räpased ning süüa tundus targem kätega.

Toit

Lihunik

Kui hammam’is sai väline mustus maha kooritud, siis tuli end sisemiselt sisustada. Maroko ja apelsinid kuuluvad kokku – kõik nõukogude aja inimesed teavad seda. Nii ka oli – tänavatel tegutsesid apelsinide, mandariinide ja klementiinide müüjad, kelle suured vankrid lõhnasid imeliselt, ja nii mõnigi õhtu oli just nende kaup minu söögiks.

Aga see pole veel kõik: Maroko kuulsaim toit on ilmselt tagine (või tajine) – kõrge kaanega potis hautatud liha juurviljadega, nt lammas mustade ploomidega või veiseliha oliividega. Minu lemmik oli kana sidruniga. Süüa tuleb seda saiaga, üldse sõime kõike saiaga, mida ma pole elu sees vist nii palju söönud.

Kõrb, kassid, kitsed ja kaamelid

Vaatamisväärsus – kits puu otsas

Vahepeal tegime kahepäevase reisi kõrbes. Kõrb oli lahe, kuldkollane ja kui mu sinist turbanit kandev kaamelijuht üle düünide läks, siis oli ikka ilus küll. Mulle kaameli seljas meeldib, eks ta üks jonnakas loom on, aga selline natuke flegma ja imeilusate ripsmetega. Üks kaamel hakkaski jonnima ja prantsatas lihtsalt maha ning tema seljas olnud ameeriklanna kukkus üle ta pea otse liivadüüni! Tundsin kaasa, aga naljakas oli ka. Tähed kõrbes ja päikesetõus liivadüünidel – see on tervet reisi väärt. Õhtul kuulasime berberi muusikat, sõime berberi toitu ja vaatasime tähti.

Hommik algas kell kuus ja päikesetõus oli vägev. Maroko kõige tähtsamad tegelased on aga kassid. Neid on igal pool. Kui koerad tundusid kõik ühest ja samast isendist põlvnevat, siis kasse oli igat sorti, karva ja igas suuruses. Neile järgnesid kitsed, kes olid väga võluvad ja sarnanesid lammastega. Või pigem – Maroko lambad sarnanesid kitsedega. Marrakechi lähedal on paar kavalpead välja mõelnud sellise turistide lõksu, et nad panevad viis-kuus kitse puu otsa, et turistid maksaks nende pildistamise eest raha.

Sinivalge, rooma ja muud paigad

Reis viis mind ka paljudesse muudesse paikadesse: pealinna Rabatti, kus asuvad eelmiste kuningate hauakambrid, 12. sajandist pärit poolik mošee, rooma ja araabia varemed; Meknesisse 11. sajandist pärit väravate ja Djemaa-el-Fnaa sarnase väljakuga; Volubilisse, mille võimsad 3. sajandist e.m.a pärit rooma varemed jäeti maha alles 11. sajandil m.a.j ning kus väike ahv ronis bussi ja ajas kõik paanikasse, kuni end ühe poisi pähe magama sättis.

Põhjas nägin Chefchaoueni, sinivalget linna, mis oli tänu värvidele selline vaatamisväärsus, et hinge võttis kinni; Fesi, mis on tohutult suur souk’ide, eeslite ja nahatöökodadega vanalinn; Midelti, ühe tänavaga, aga uhkete kindluslosside ehk kasbah’dega linna läänes enne kõrbe. Tegime matka ka Atlase mägedesse ja ööbisime kasbah’s.

Kaamlisõit kõrbes

Lumiste mägedega Šveitsi suusakuurorti meenutava Ifrane’i lähedal metsades elavad makaagid, Merzouga külast algab Sahara kõrb ja seal filmiti “Araabia Lawrence”, Todgha kurus elavad berberid ja 160meetriste kaljude vahel kulgeb mitmekilomeetrine kitsas tee.

Berberite linnas Ouarzazates filmiti näiteks osa “Gladiaatorist”, provintsi kuulsaim ksar ehk kindlus on keskaegne berberi küla Ait-Ben-Haddou, kus tehakse samuti palju filme. Kaunis rannikulinnas  Essouiras on väga äge rand.

Loomulikult tuli üle vaadata valge Casablanca, kuhu 1990ndatel ehitati eelmise kuninga Hassan II nimeline 210meetrise minaretiga mošee, mis mahutab ramadaani ajal 25 000 inimest sees ja veel 80 000 väljas. See on ka ainus mošee, kuhu mittemuslimid tohivad siseneda.

Kokkuvõttes sõitsime läbi terve Maroko põhjapoolsema osa, mille arvasin olema kuiva ja punaka (mida ta osalt oligi), kuid meid üllatasid ka datlipalmide ja roosipõõsastega orud, imeilusti haritud põllud, oliivisalud ja lumised mäed! Tõeliselt kaunis ja mitmekesine.

—————————————————
Fotod: autor ja Dreamstime.com

Silvia Pärmanni 10 põhjust sõita mõne nädalaga Itaalia piiri äärest Nice’ist peaaegu Hispaaniasse ehk Bayonne’ini, isegi kui on vastupandamatu kiusatus selle raha eest Aasias või Aafrikas kolm kuud puhata.

1. Nice ja Cannes

Nice ehk Nizza

Ma ei tea, kas on nii, et kui meie vaatame praegu sada aastat vanu fotosid, kus ilusad autod pargivad ilusate majade ees palmide varjus – nagu näiteks Carltoni hotelli ees Cannes’i rannapromenaadi ääres – ja vaimustume sellest vaatest, siis saja aasta pärast vaatab keegi meie pilte samast kohast ja mõtleb: nendel Jaapani turistidel olid ikka täiesti pööraselt lahedad ja stiilsed suured bussid!

Nice’is ja Cannes’is ei ole elu päris selline nagu need linnad ikooni staatusesse tõstnud fotodel. Aga talutavama koguse uue raha ja glamuuri ning inimestega Cannes’is on siiski imeline rand, suurepärased kaupluste vaateaknad, armsad lilleõitesse uppunud fassaadid ja filmifestivali aura aasta ringi.

Ja isegi kui teil on Itaalia piirist ja merest järjest kaugemale sõites väike kurbus hinges, siis teie krediitkaardil ei ole seda kohe kindlasti mitte.

2. Maailma kõige kaunim surnuaed

Lõuna-Prantsusmaa kirjeldamiseks pole paremat sõna kui “idülliline”. Kes vajab selle sõna definitsiooni, peaks sõnaraamatu asemel võtma kaardi ning Nice’i ja Cannes’i ümbruses väikese tiiru tegema.

Depressiivsete Eesti väikelinnade atmosfääri pole Prantsusmaa külaelu uurima minnes mõtet karta. Inimesed, nende naeratused, nende majad, nende linnad – kõik on lihtsalt piltpostkaardilikult kaunis.

Täiesti mõeldamatu oleks sellises maailmas koledalt surra või mõnele tavalisele surnuaiale maetud saada. Surnuaedade iludusvõistluse võidab kahtlemata Saint-Paul de Vence’i oma.
Suurem osa inimesi arvab ekslikult, et see linn on kuulus hoopis hulga seal elanud kunstnike pärast. Väga paljud on veel elus ikka ka, nii et pooled majad linnas on kunstigaleriid ja igale nurgale on sätitud mõni skulptuur.

Saint-Paul de Vence’i surnuaed

Suur hulk inimesi sõidab sinna just nende elusate kunstnike juurde, väiksem osa aga ennekõike linnakese servas paikneva kalmistu pärast, mis on suurem kunstiteos kui enamik linna galeriides rippuvaid pilte. Maastikuarhitektuuri meistriteos peidab endas kunsti nii maa peal kui ka maa all – seal puhkab näiteks Marc Chagall. Ja ehkki kalmistu teede ääres on vähem kohvikuid kui linnas, on see jalutamiseks siiski ütlemata meeldiv paik.

3. Verdóni kanjon

25 kilomeetrit pikk ja rohkem kui 700 meetrit sügav – need on numbrid, millega Euroopa väidetavalt kõige kaunimat kanjonit kirjeldada on päris raske.

Verdóni kanjon

Üks suur sügav org peab päris tõsiselt pingutama, et mulle muljet avaldada, Verdóni kanjon sai sellega hakkama. Ehkki oma osa selle päeva meeldejäämises mängisid kindlasti läheneva äikese ootuses eriti süngeks tõmbunud taevas ja fantastiline kitsas pimedaid kurve ja korraga-üks-auto-tunneleid täis tee nii kanjonini kui ka tagasi – parem kui ükskõik milline rallimäng, mida ma kunagi olen nägema juhtunud. Aga nagu rallimängudeski on sel teel äge ainult roolis olijal, kõik teised tahaks unustada, et selline päev kunagi üldse olnud on.

4. Motivatsioon õppida prantsuse keelt

Hiljemalt Avignonis, kuulsa teatrifestivali kodulinnas, tekib tunne, et keelt õppima hakata ei ole ikkagi kunagi liiga hilja. Tõuge ei tule festivali mängukava uurides ega saalis laval toimuva suhtes totaalses teadmatuses viibides. See saabub ilmselt mõnes juhuslikult valitud restoranis, mille uksest olete sisse astunud pimedas usus, et kõik maailma söögikohad alustades bistroodest ja brasseriidest ja lõpetades kohvikute ja kreperiidega leiutanud prantslased oskavad igal pool ja alati hästi süüa teha.

Üks mu sage reisikaaslane, kellega meil juba aastaid tagasi oli kokkulepe, et mina õpin ära hispaania ja tema prantsuse keele, ei olnud ennast selle hetkeni suutnud kokku võtta. Isegi sellel Nice’ist alanud teekonnal olin mina teinud märkimisväärsemalt suuremaid edusamme. Avignon, millest me teel läbi idülliliste maakohtade (kitsed ja karjused, lavendliväljad, iga künka otsas mõni muinasjuturaamatu illustratsiooni meenutav linn) Arles’i poole läbi sõitsime, seda just teatrifestivali pärast, mõjus talle aga üllatavalt hästi. Huvi prantsuse keele taasõppimise vastu tuli tagasi kohe, kui ta oli lõuna ajal maitsnud esimese suutäie oma lasanjet. “See lasanje ei olnud eriti maitsev,” oli esimene täispikk lause, mille ta prantsuse keeles välja ütles.

Õppida võib muidugi ka positiivsete kogemuste toel. Näiteks istudes baaripukile mõnes nurgapealses kohvikus ükskõik millises linnas või külas, mille kõik aknad
ja uksed on suvesoojuses avali, tellida igasuguste pettumuste vältimiseks juustu ja foie gras’d ning alustada vestlust mõne kohalikuga, kes alustuseks kinnitab optimistlikult, et ta oskab inglise keelt. Selleks ajaks, kui selgub, et tegelikult ikka ei oska, on jutt läinud juba liiga põnevaks, et viisakalt naeratades taanduda.

5. Vincent, kõrvaga ja kõrvata

Arles on koht, kus muidu Prantsusmaad virilalt igavaks ja kalliks nimetavad inimesed murduvad ja tunnistavad, et neile tegelikult seal üliväga meeldib. See pole nii kohutavalt nunnu ja lavendlilõhnaline, kui kogu Lõuna-Prantsusmaa Nice’ist kuni sinnamaani on (Pariisi äärelinnad ei jää ju sellisele teekonnale mitte kuidagi), ja mõned majad isegi lagunevad natuke. Värvid ja valgus on väga ilusad ning kitsad tänavad viivad ise uutele ja veel ilusamatele ja veel kitsamatele tänavatele. See on lihtne linn, kus olla ja uidata, inimestega juttu ajades märkamatult päevi kaotada. Tutvusin ühe Vietnami kunstniku, ühe restoraniomaniku ja ühe Tuneesiast pärit koduperenaisega ning see kõik ei võtnud poolt päevagi.

Arles on alati kõigile meeldinud. 6. sajandil eKr kreeklaste asutatud linna võtsid kiirelt üle roomlased, kelle kohalolekut tähistavad (tänaseks varemetes) amfiteater ja Rooma teater, sõja- ja kaubaretked olid tulusad ja elu õitses. Kiirelt mitu sajandit edasi hüpates avaneb juba teistsugune Arles, vaoshoitud ja pisut unustatudki, mille tänavad lummasid siiski ühte kunstnikku nii, et ta sinna paigale jäi ja kokku 300 töö ringis maalis, autoportree seotud kõrvaga nende hulgas.

Pole just palju kohti, kus sama suure legendi jälgedes liikumine nii hästi kaardistatud on. Käia samadel tänavatel, kus Vincent van Gogh, istuda samades kohvikutes, vaadata jõge samas kohas seistes, osta oma baguette samast pagariärist …

Ehkki Arles’i õhkkond lubab väga lihtsalt ligi pugeda tundel, et võid ka kogeda sedasama, elada paariks päevaks sama elu, mida van Gogh, on maailm tema aastatest saadik siiski päris palju muutunud ja iga tema sammu korrata ei maksa. Isegi kui Arles’i väljanägemine seda ei kinnita, on kadunud palju, kardetavasti ka äralõigatud kõrvade ravimise kompetents kohalikus haiglas.
Abiks Vincent van Goghi maalitud Arles’i vaadete leidmisel on lehekülg www.vangoghgallery.com/in_his_steps/arles.html.

6. Toulouse’i värvid

Prantsusmaa suuruselt neljas linn ei tule reisisihtkohana ilmselt enne pähe, kui lihtsalt füüsiliselt teele ette jääb. 1,3 miljonit inimest, Airbusi lennukitehas, meri alles 150 kilomeetri kaugusel – selle kirjelduse peale on ootused linna sisse sõites ikka väga madalad.

Kohe kindlasti ei mahu nende raamesse õhtupäikeses täiesti roosaks värvuv terrakotatellistest linn Garonne’i jõe ja Canal du Midi maalilises kohtumispunktis, täis kunstimuuseume, galeriisid ja Kosmosemuuseumi trepil tunglevaid inimesi.

La Ville Rose, Roosa Linn, on ilmselt turistide silmis kõige alahinnatum Prantsuse linn. Kohalikud ise on elu üle õnnelikud, rahul nii linna kui ka enda iluga. Võib juhtuda, et inimesed osutuvad nii köitvaks, et hiljem pilte läbi vaadates ei leia sealt midagi Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvast ega midagi roosat – seda ehk mõnelt kohvikufotolt pokaale uurides –, küll aga hulga muid värve.

7. D’Artagnan oli siin

D’Artagnan oli päriselt olemas. Lihtsalt päriselt ei olnud tema nimi d’Artagnan, vaid Charles de Batz de Castlemore, kes elas Lupiaci nime kandva küla lähistel, mis ei ole mitte millegi muu poolest maailmas tuntud kui d’Artagnani muuseum ja nüüdseks ilmselt ka küla keskväljakul kõrguv hobusega ausammas, mille avamisest juba möödunud aastal hiiglaslike plakatitega teatati.

d’Artagnani muuseum

Castelmore’i elukäik oli üksjagu sarnane d’Artagnani omaga, milles pole ka midagi kummalist, kuivõrd Dumas selle osalt tema eluloost laenas. Dumas oli Lõuna-Prantsusmaal, ilmselt üsna piinarikkalt igaval puhkusel, sest rohkem kui baarides nähti teda kohalikus raamatukogus. Järjekordselt midagi lugemiskõlblikku otsides pakkus raamatukoguhoidja talle äsja omandatud härra Castelmore’i memuaare, mis kirja pandud rohkem kui 100 aastat varem. Dumas laenas raamatu – ja esimeste lehekülgede järel otsustas selle tagastamise asemel kohvrisse pakkida ja kiirelt Pariisi kirjutuslaua taha naasta.

Castelmore’i loss on tegelikult Lupiacist mõni kilomeeter väljas, aga turistid pole seal teretulnud. Tõtt-öelda on seal elaval perekonnal väga kõrini sellest, et välismaalased nende köögiaknast pidevalt sisse vaatama hiilivad. Aga muuseum ja unine küla on palju lahkemad.

8. Homme sööme vähem

Gascogne on väidetavalt Prantsusmaa kõige vaesem maanurk, ehkki lainetavad viljapõllud, viinamarjaväljad ja selge sinine taevas nende kohal ei pane kohalike heaolu pärast just tõsiselt muret tundma. Croissant’id ja vein ei tohiks vaatepildi järgi otsustades laualt kunagi puudu olla.
Ehkki mingi märk see kindlasti on, et Gascogne oli teekonna esimene piirkond, kus prantslasi päriselt põllul töötamas nägime. Seni kogetu põhjal oli selge, et selleks saab sundida ainult viimane hädavajadus.

Aga see farmis tööd rühmates veedetud aeg tasub ennast taevalikult. Gascogne on meie laiuskraadidel kuulus küll ühe musketäri tõttu, kuid muidu ülistatud oma foie gras’ eest. Ja kõige muu söödava. See maanurk on täis väikeseid turismitalusid-restorane, mis võiks ohtralt saada Michelini tärne, kui ainult tärne jagav komisjon suudaks küngaste vahel üles leida õiged teeotsad, mis nendeni viivad. Aga te leiate need kindlasti, istute lauda, tellite kõike ja tõusete tunde hiljem tänutunde ja lubadusega: homme sööme vähem. Mida aga kindlasti ei ole võimalik täita enne Gascogne’ist lahkumist.

9. Mõtte, tähenduse ja eesmärgi tühisus

Baskimaale jõudmine tähendab taas mere äärde jõudmist. Kuulsaim kuurort Biarritz Biskaia lahe ääres pakub kõike seda, millest Cannes’ist alates puudu on olnud – selles nimekirjas on esimesel kohal rand ja suurt muud vist tegelikult polegi.

Lihtsalt lebad seal liival ega vaeva ennast sellega, et päeval peaks olema mingi mõte, jutuajamistel tähendus ja tegevusel eesmärk.

10. Bayonne’i tänavad

Prantsuse Baskimaa keskus elab suvel tänavatel, elab singist, šokolaadist ja mereandidest, muusikast ja kummalisest spordialast nimega pelota.

Seal võib lõputult jalutada, ekselda nädalavahetuse turul lillede ja linnutopiste vahel, uurida aknamustreid, šokolaadipoode ja inimesi.

Bayonne on merest eemal, mis tähendab vähem võimalusi puhata poolpaljalt päikese käes ja rohkem võimalusi puhata sinakasvalge nahaga briti turistide seltskonnast.

Baskimaa Hispaaniale kuuluvatel aladel käinud ei leia siit eest sama iseloomu ja eneseteadlikkust, see pool Baskimaast hingab ja mõtleb ühes rütmis Pariisiga, mitte oma teisel pool piiri asuva poolega, või õigemini kahe kolmandikuga.

Muretult elu nautiv linn on küll koduks kõige paremale baskide elu ja lugu tutvustavale muuseumile, ehkki peab hoiatama, et muuseumi viiest korrusest kaks on pühendatud pelota’le.

ESTRAVELI LENNUNÕU:

Nice ehk Nizza on selle regiooni tähtsaim lennujaam, kuhu suvel pääseb Tallinnast Estonian Airi hooajalise otselennuga. Kõige tihedamad ühendused on aga aasta ringi Lufthansaga Frankfurdi kaudu.
Saksa lennufirmaga saab lennata veel Toulouse’i ja Marseille’sse, mis tähendab, et Lõuna-Prantsusmaale saabumisel ja sealt äralennul on võimalik kasutada eri lennujaamu (ehk kohapeal mööda maismaad liikudes võib pääseda vähema sõitmisega).

Nice’i lende pakuvad ka Air Baltic Riia ning Finnair Helsingi kaudu, hinnatase on kõigil üsna sarnane ja jääb pikalt ette ostes 250 euro kanti või veidi alla selle. Olulise tegurina valiku tegemisel võiks ka vaadata, mida hind sisaldab – Air Balticul tuleb eraldi maksta nii pagasi kui ka pardateeninduse eest.
Finnairil ja Estonian Airil on pagas hinnas, ent pardateenindus tasuline. Otselend koos eestikeelsete ajalehtede ja teenindusega annab rahvuslikule lennufirmale teatud emotsionaalse eelise. Lufthansa veab tasuta pagasit ja pakub süüa-juua (sh veini ja õlut).

Artiklit saad lugeda ka ajakirja Estraveller 2015. aasta 2. numbrist.
Telli Estravelleri koju siit!

The post Lõuna-Prantsusmaa 10 põhjust appeared first on Estravel.

Lauljatar Kerli Kõiv on vaimustuses Lõuna-Eesti metsadest, kus hiljuti üheksa kuud askeetlikes oludes kunsti tehes elas. Nüüd soovitab ta kõigil Eestis puhata.

1. Miks on reisimine tähtis?

Maailma erinevad paigad on justkui leheküljed ühest suurest maailma-raamatust. Reisimine annab võimaluse lugeda aina uusi ja uusi peatükke teistest kultuuridest ja inimeludest. See avardab, kasvatab ning annab võimaluse iseennastki paremini tundma õppida.

2. Millisesse kohta Eestis soovitaksid sõita kõigil, kes siin varem käinud pole?

Minu jaoks on kõige maagilisemad kohad meie saared, kus on eriline aura ja lihtsad inimesed – veel puutumata uue aja hullustest.

3. Milline koht Eestis on sind ennast seni kõige rohkem üllatanud?

Eesti üllatab mind ikka ja jälle. Praegu olen vaimustuses Lõuna-Eesti metsadest, kus hiljuti üheksa kuud askeetlikes oludes kunsti tehes elasin.

4. Milline koht maailmas on olnud nii hea, et sealt on olnud kahju lahkuda?

Oh, neid on palju. Brasiilia võlus oma lopsakuse ja suurepäraste inimestega. Balil tunnetasin palju loomade ja esivanemate vaime. Viimane pikem reis sai ette võetud maagilisele Islandile, mis oligi haldjakuningriik, nagu lubatud.

5. Millise restorani või toiduelamuse pärast sõidaksid tagasi kasvõi maailma teise otsa?

Minu uueks lemmikrestoraniks on saanud Art Priori Tallinnas – vapustav toiduelamus ja imeline teenindus.

6. Milline telefonirakendus või nutiseade on teinud reisimise lihtsamaks?

Kindlasti AirBnB, mis võimaldab ööbida kohalike inimeste kodus. Kasutan seda veebilehte palju.

7. Kuhu sõidad järgmisena?

Järgmisena on plaanis ringreis Peruus või Aasias. Oleks põnev mõni kuu kusagil vihmametsas pesitseda ja šamaaniradu tallata.

The post 7 küsimust #deepESTrootsi saadikule, lauljatar Kerli Kõivule appeared first on Estravel.

Kui paljud teist on käinud Bruneis, väikeses sultaniriigis Borneo saare peal? Metsiku looduse poolest tuntud Borneo on Aasia suurim saar ja suuruselt kolmas saar kogu maailmas. Kuigi enamik Borneost kuulub Indoneesiale ja Malaisiale, jätkub saare põhjapoolses osas ruumi ka Bruneile – riigile, mille pindala on alla 6000 ruutkilomeetri, mille sultan on üks maailma rikkamatest inimestest ja kus kehtib rangelt kontrollitud alkoholimüügi keeld.

Lugusid Brunei pika nimega sultanist Hassanal Bolkiah Mu’izzaddin Waddaulah ibni Al-Marhum Sultan Haji Omar Ali Saifuddien Sa’adul Khairi Waddienist ja tema paljudest kurbadest naistest võiks rääkima jäädagi. Kuld ja kard on riigis kõrvuti lihtsuse ja vaesusega. Elu Bruneis on väga erinev sellest, millega meie harjunud oleme. Vabadustel on siin teistmoodi tähendus. See kõik kaotab aga tähtsuse, kui te võtate aega, et veeta osa oma puhkusest looduses ja seda peab Bruneis tingimata tegema.

Rahvuspark Ulu Temburong

Brunei vihmametsa saamine pole lihtne. Selleks tuleb kõigepealt paaditaksoga paaritunnine retk ette võtta, vahepeal kiirpaati vahetada, bussiga edasi sõita. Ulu Temburongi nimeline rahvuspark on saanud oma nime malai keelest, sõna “ulu” tähendab kauget ja rahvuspark asub tõesti kaugel mere ja metsa taga. Lisaks turistide sõidutamisele toimib kiirpaaditakso kohaliku transpordina, viies kohalikke elanikke igapäevaselt tööle ja koju tagasi.

Ühistransport

Retk algab vee peale vaiadele ehitatud külast, millesarnaseid leidub ka Tais ja mujal maailmas, aga mida külastades tekib ikka ja jälle seesama küsimus, et kuidas, oh kuidas nad siin küll oma lapsed suureks kasvatavad. Edasi sõites näeb tsivilisatsiooni harva. Vesi on pruun ja sile, pingutan silmi, et mitte midagi olulist maha magada. Krokodille, elevante ega madusid ei märka, mootorpaadi lärm peletab loomad eemale. Viimased kilomeetrid bussis on kõike muud kui mugavad, auklik tee ja ära näkitsetud istmepolsterdused tuletavad meelde lapsepõlve koolisõite veneaegses ninaga bussis.

Sõit paaditaksoga vihmametsa

Ulu Temburong National Park

Ja siis olemegi rahvuspargis päral. Seltskond jagatakse kanuudesse, iga kanuu saab ka kogenud juhi ja iga teeline aeru. Kanuus mööda džunglijõge kulgemine on eriline kogemus. Neid katkematuid džunglihääli olin varem vaid loodussaadetest kuulnud, sile vesi ja madalale vee kohale langevad puuoksad on ühest küljest maagilised, ent teevad ka valvsaks. Inimene on siin külaliseks ja džungel annab sellest valjuhäälselt märku. Päike asendub ühtäkki vihmasajuga ja kui vihmametsas sajab, siis ikka korralikult. See on vabastav, soe vihm, tunnen järjest võimsamalt looduse maagilisust ja seda, kui väike on inimene…

Vaateplatvorm keset džunglit

Looduslik kalapediküür

Esimese peatuse teeme looduslikus kalaspaas. Paadid jäetakse maha ja edasi tuleb matkata mööda ojaäärset muda. Julgemad võtavad jalatsid jalast ja kõnnivad keset madalat jõge, nii takistab muda ja teeäärne puuderägastik edasiliikumist kõige vähem. Ettevaatlik peab sellegipoolest olema, sest kunagi ei tea mille või kelle otsa võid astuda.

Juga, mille all elavad inimeste nahast toituvad kalakesed

Sihtkohas ootab meid juga, mille vesi on ujumiseks jahedalt kosutav. Kosealuses tiigis elavad Garra rufad – doktor kaladeks nimetatavad kalakesed, kes söövad surnud naharakke inimese jalataldade alt. Needsamad kalad on reisijale tuttavad paljudest Aasia riikidest, kalapediküüri pakutakse isegi Tallinnas. Looduses toimib see kõik samamoodi – seisad jalgupidi vees ja kui oled veidi aega rahulikult, siis on kalaparv õige pea kohal. Jalataldu näksivad kalad teevad kõdi ja esimesed ampsud panevad turisti ehmatusest karjatama. Julgemad proovivad ka vette istuda, kalake teeb proovi iga kehaosaga.

Vihmamets ülevaltpoolt
Foto: https://www.uluuluresort.com

Vihmametsa kohal

Kui pediküür tehtud ja edasi aerutatud, ootab järgmine eriline sihtkoht. Keset vihmametsa on rajatud vaateplatvorm – lahtine metallist ehitis, mille trepid ja sillad viivad puude latvadest kõrgemale, džunglihelide kohale, pealepoole pilvi. Üles ronib vaid pool seltskonnast, kõrguse kartjad jäävad maha. Torn kõigub tuule ja ronijate meelevallas, aga vaated on hingematvad. Hingan suure sõõmu vihmajärgselt värsket õhku ja adun, kuidas mul vedanud on, et siia sattusin.

Džunglitrepid

Ulu Ulu Resort

Retki rahvusparki korraldab Brunei valitsusega koostöös toimiv asutus Ulu Ulu Resort. Rahvusparki võib minna päevaretkele või veeta kohapeal kuni 3 ööd ökopuhates. Jõeoru nõlvale ehitatud resort pakub toitlustust ja majutust. Ka giidid, kanuud ja transport on korraldatud. Terrassidele üles riputatud võrkkiikedes lesides arutame reisikaaslastega, et siia tuleks pikemalt küll, mõni hea raamat ja joogamatt kaasas. Siin on kõik nii lihtne, et rohkemat poleks vaja. Ja ega siia saakski suurema pagasiga tulla – kõik vajalik peab ju kanuusse mahtuma.

Ökopuhkus Ulu Ulu Resortis

Väsinuna bussiga tagasi Brunei pealinna Bandar Seri Begawani sõites räägime vihmametsa asukatest. Nägime mõnda erksavärvilist lindu, ohjeldamatult putukaid ja paari ahvi. Üks meile giidiks olnud noormeestest kougib taskust päevinäinud Nokia ja näitab möödunud nädalal tehtud pilti lopsakast püütonist, kes pärast kana nahka pistmist leiba (ptüi, kana) luusse laseb. Kõik Ulu Ulu Resorti majad on ehitatud puidust postidele, nii ka kanala, mille all madu lesib.

Olen poisile tänulik, et ta meile oma pildigaleriid enne retke ei näidanud. Jämedad džunglipuud tundusid mulle kogu aeg kahtlased, ilmselt oleks tekkinud ka tugev tõrge paljajalu mudases vees pladistada. Tegelikkuses põrkuvad loodus ja turistid Ulu Temburongis harva, selleks on kõik liiga hästi korraldatud.

Vihmametsa asukad
Foto: https://www.uluuluresort.com

Kuidas Bruneisse saab?

Tavaliselt ei ole Brunei Aasia reisi ainuke sihtkoht. Mõistlik on seda ühendada mõne naaberriigi, enamasti Malaisia külastusega. Rahaliselt soodsaim on kombineerida eraldi pileteid – üks Tallinnast Malaisiasse ja teine Malaisiast Bruneisse.

Viimasest alustades:
Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist võib pika etteplaneerimisega saada edasi-tagasi lennu Bandar Seri Begawani alla 100 €, lennates odavlennufirmaga Air Asia. Royal Brunei lennud on umbes 2x kallimad, aga teenindust sisaldub rohem. Lühem lend on võimalik samuti Borneo saarel asuvast Kota Kinabalust. Siis Air Asia variant puudub ja Royal Brunei pileti eest tuleb maksta veidi üle 100 €. Alternatiivina võib Kota Kinabalust liikuda maismaad/merd mööda.

Malaisiasse reisimiseks on variante rohkem. Ühe lennukivahetusega viivad Kuala Lumpurisse Turkish Airlines läbi Istanbuli või KLM läbi Amsterdami. Muudel juhtudel tuleb arvestada kahe või enama ümberistumisega. Samuti on Kota Kinabalusse lennates 2 ümberistumist miinimum. Enamate ümberistumiste puhul suureneb oluliselt lennufirmade valik (Finnair, Lufthansa, Etihad jt).
Kampaaniate käigus jääb soodsam hinnatase alla 700 €, eriti heal juhul (ja kui lendamist näiteks Helsingist alustada) ka alla 600.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe laupäevalisas LP Reis.

The post Ulu Temburong ehk päev Brunei džunglis
 appeared first on Estravel.